Eestielu

See on meid ehk pannud ka endasse vaatama ja mõtlema sellele, millised erinevused on need, mis rikastavad, ja millised on need, mille pakutud rikastavus ei ole ehk selline, mida me ootame.

Osalesin ka konverentsil, mis kandis seda pealkirja ja kus kõneldi sõna ja südametunnistuse vabadusest, rasside ja rahvuste, erinevate poliitiliste vaadete põhjal lahterdamisest ning ka seksuaalse orientatsiooni põhjal lahterdamisest. Kahjuks on sellest kampaaniast saanudki vaid seda viimast erinevust rõhutav ettevõtmine ning teised erinevused kipuvad seetõttu tahaplaanile jääma.

Parajalt provokatiivne on olnud ka kampaania korraldajate poolt tõstatatud küsimus: homoseksuaalsus ja usk. See on teema, mida Eestimaal väga palju ei ole käsitletud ja paljus on levinud arvamus, et kirik väldib seda küsimust. Kuid nii see ei ole.

Juba 2008. aastal väljendas Eesti Kirikute Nõukogu oma liikmeskirikute ühist seisukohta, et “pühakirjatraditsiooni ei saa ümber tõlgendada homoseksuaalset praktikat heakskiitvas tähenduses. Homoseksuaalsus on Piibli järgi patt, mida käsitletakse nii Vanas kui Uues Testamendis ühtviisi negatiivses valguses. Kristlikus elu mõistmises ega praktikas ei saa pattu “normaliseerida”.” See arusaam kehtib endiselt.

Kui mõelda taas laiemalt erinevustele, siis tõepoolest, erinevusel ja erinevusel on vahe. Kõik erinevused rikastavad laiemalt vaadates inimkonda, kuid kõik erinevused ei ole ühtmoodi head ja neid ei saa kõiki asetada ühele tasemele.

Igaüks meist on ainulaadne ja teistest erinev inimene, ja see on meie rikkus, samas oleme me kõik patused inimesed, kellel on ikka ja alati põhjust endasse vaadata ja mõelda, kas kõik, mida me teeme, ütleme või mõtleme, on õige ja hea. Kui meie võime ka midagi ebaloomulikku ja kõlvatut enda jaoks mõelda sobivaks, siis ei muuda see pattu olematuks. Ja veel hullem on, kui püüame teisi inimesi seda sallima panna.

Ainus võimalus oma koormat kergendada on pattu tunnistada, kahetseda ja seejärel püüda end parandada. Mitte aga püüda teisi inimesi panna pattu sallima ja endale erilisi õigusi nõuda.

Seega pealkirjas tõstatatud küsimusele – ERINEVUS RIKASTAB? – võib vastata, et JAH, RIKASTAB KÜLL, kuid sallivus erinevuste juures, mis on patt, ei saa olla selline, mis on erinevuste suhtes, mis ei ole patt. Kui võtta selle kampaania üks hüüdlause, et “mustvalge aeg on möödas”, siis just nimelt see kampaania käsitlus, et kõik erinevused on ühtemoodi head ja me peame kõiki sallima, on kõige ehedam näide sellest, et mustvalge aeg on saabumas.

Erinevusi ei saa võtta mustvalgelt, iga erinevus on eriline värv ja nad tõesti lisavad palju ilusaid toone meie maailma, kuid on ka kahjuks selliseid, mis ei sobi muu värvi kompositsiooniga kokku ja mida meie ei saa aktsepteerida.