Toona peeti peaaegu iga võõrast „bandiidiks" või „lääne luurajaks". Hirmudel nende ees oli ka alust. Võimudele tegi tõsist muret metsavendade ehk „bandiitide" tegevus: rööviti kauplusi, tapeti ja hirmutati aktiviste, kahjustati sildu, raudteid, sideliine jne. Seda juhtus ka Hallistes. Ühel päeval tulid alevisse autod vene sõduritega, kes rajasid läbi aedade ja üle põldude uue, kahe traadiga telefoni-õhuliini. Kui asulatevaheline liin kulges peatee servas, siis uus rajati otse üle heina- ja karjamaade.

Liin läbis ka meie aiamaa ning Pukkade talu endise nn „linamaa", kus lehmadega karjas käisin. Madala liini puhul poleks kuigi keeruline olnud kõnesid pealt kuulata, mida kusagil arvatavasti ka tehti. Meid hoiatati, et rajatud liin on suure riikliku ja sõjalise tähtsusega ja selle kahjustaja saab tõsise karistuse. Kodust telefonisidet, mis toimus läbi postkontoris asuva kohaliku keskjaama, uus liin ei seganud.

Halliste arengu üheks määravaks teguriks sai 19. sajandi lõpuaastail rajatud kitsarööpmeline (750 mm) raudtee. Pärnu-Laatre (Mõisaküla)-Viljandi vahel avati alaline liiklus 1. augustil 1897; Viljandi-Türi-Tallinna vahel 1901. aastal. 20. septembril 1944. aastal põletasid lahkuvad Saksa väed Halliste jaamahooned, õhkisid perrooni, sillad, kivist veetorni ja osa raudteest. Peagi saabunud Nõukogude armee ehitusväeosa aga taastas raudtee kiiresti - juba detsembri lõpul hakkasid rongid sõitma.

Nii sai läbi Mõisaküla sõita Pärnusse kui ka läbi Viljandi Tallinna ja Tartusse (viimasesse ümberistumisega Türil, kust kitsarööpmeline rong viis Tamsallu). Esiotsa pidi sõitma inimeste veoks kohandatud kaubavagunites, mille istmed paiknesid piki seina ääri, talvel köeti vagunit keskel oleva malmahjuga. Rongi vedas auruvedur, rahvakeeles „susla".

Raudteel kehtis kõva kord: pildistamine oli rangelt keelatud, raudteeliini liiprite-rööbaste vahel ei tohtinud kasvada rohukõrtki. Raudtee hooldustöölised tõsteti eelisseisusse - mehi ei kutsutud armeesse jne. Tähtsamatel sildadel patrullis relvastatud valve. Kariste mäe sisse juba tsaari ajal süvendatud pealt lahtise tunneli nõlval kuulutas valgeks lubjatud kividest tekst „Elagu Nõukogude Liit - Raudteede Kuningriik".

Kuna rongiga oli hõlpus Apja sõita, küpses endal otsus peale 7. klassi lõpetamist Halliste koolis jätkata õppimist kodule lähimas, Abja Keskkoolis. Abjas elas ka isa õde, tädi Leena, kelle juures oleks nädala sees kostile jäänud. Seal elasid õpingute ajal ka Pöögle poisid Ants Palu ja Elmar Vallas, kes õppisid 11. klassis.

Hallistega võrreldes tundus Abja hoopis linnalikum. Alevis oli juba 1939. aastast võrguelekter ja paikkino, peatänavat ääristasid mõlemalt poolt endisaegsed majad, tegutses mitu kauplust, sealhulgas raamatukauplus, mis tegutseb samas tänini ja mille juhatajaks oli Milvi Hiidmaa. Olid veel pagar, lihatööstus, limonaadivabrik, haigla, miilitsaosakond koos passilauaga, sõjakomissariaat, meierei, rajoonilehe „Kommunaar" toimetus (toimetaja Eduard Vajakas) ning kohalik TSN Täitevkomitee. 1950ndate algul toimus haldusreform, senised maakonnad kaotati ja moodustati kolm oblastit: Tallinn, Tartu ja Pärnu.

Aasta hiljem oblastid likvideeriti ning tehti rajoonid. Tekkis Abja rajoon, millega liideti osa Pärnumaast - suure rajooni piir ulatus Õisust ja Karksist kuni mereni. Abjas hakati ehitama uusi kivihooneid. Valmisid saun, kultuurimaja, tarbijate kooperatiivi peahoone, bussi- ja raudteejaamad, alustati parteikomitee hoone ehitust (praegune haigla) jt. Lisaks kerkisid mitmekorruselised kivist korterelamud ja eramajad. Üle peatänava enne raudtee ülesõitu riputati punasest riidest loosung kirjaga „Rahu kindlustatakse kui rahvad võtavad rahuürituse endi kätesse" (Stalin). Nimelt oli 1949. aastal Nõukogude Liidust saanud USA kõrval teine tuumariik (USA-l oli tuumarelvi juba 1945. aasta suvest).

Järgneb