Esta Hio on veendunud, et kui Inglismaa kuninganna töötab 85-aastaselt, siis 60+ ei ole mingiks takistuseks koolis töötamiseks, kui õpilased seda soovivad. Rae Sõnumid

Kui palju aastaid olete koolis töötanud?

Seda on lausa 43 aastat.

Tulite inglise keele õpetajaks?

Jah. Tulin Lehmja 8-klassilisse kooli aastal 1969.

Kuidas on 43 aasta jooksul inglise keele õpetamine muutunud? Kas nüüd õpivad lapsed hoopis teistsugust inglise keelt kui siis?

Absoluutselt, olukord on drastiliselt muutunud. Kui ma tööle asusin, siis oli vaid 2 tundi nädalas inglise keelt ja selle õppimist alustati tunduvalt hiljem kui praegu. Toona ei olnud inglise keelega midagi teha. Palju siis ikka keegi ingliskeelset kirjandust luges ja keelt polnud vaja ka reisimiseks. Ei olnud motivatsiooni nii palju inglise keelt õppida. Inglise keel oli kõrvalaine. Praegu töötab variõppekava õpilase kasuks just keele õppimisel. Kas ta just õpetaja kasuks töötab, aga seda väljakutsuvam see õpetajale on. Ma ei saa minna tundi ja mõelda, et ma kõike tean, väga palju tuleb ennast arendada.

Miks tahtsite saada inglise keele õpetajaks, kas teil oli välismaal elavaid sugulasi või lähem kokkupuude inglise kultuuriga?

Ma olen pärit väga lihtsast perekonnast ja mingit kokkupuudet välismaailmaga ei olnud. Meid oli peres 4 last, kes kõik õppisid väga erinevaid erialasid. Õde lõpetas EPA, üks vend lõpetas arstiteaduse, teine ehituse eriala ja mina siis inglise fi loloogia. Mul ei olnud alguses kavatsust saada ilmtingimata õpetajaks, aga Tartusse õppima minemise võimalust ei olnud ja läksin siis Tallinna Pedagoogilisse Instituuti ja sealt siis tuligi see õpetaja amet. Alguses oli tagasilööke ka. Kui läksin 22-aastaselt kooli tööle, siis ega ma kogu aeg tohutult õnnelik ei olnud.

Olid ikka mõtted, et nii raske on, et mind ei kuulata, ei taheta ja et õigem oleks ametit vahetada. Mõned minu kursusekaaslased said tööd tänu Viru hotelli ehitamisele ja olümpiamängudele. Mina aga otsustasin jääda kooli. Olen teinud tihedat koostööd Õpetajate Täiendusinstituudiga ja Briti Nõukoguga erinevate projektide raames, õpetades neid õpetajaid, kes pidid olude sunnil inglise keelt õpetama, kuna spetsialistidest oli suur puudus. Olen rahul, et ei lasknud ennast teistest tööpakkumistest ahvatleda.

Õpetaja amet on väga vastutusrikas. Väga palju sõltub õpetajast, millist ideoloogiat õpilane tulevikus kandma hakkab. Kui palju olete teie seda vastutusrohkust oma õlgadel tunnetanud?

Ma arvan, et suurem osa õpetajatest tunneb vastustuse suurust. Isegi nüüd, peale 43 aasta pikkust õpetajastaaži ei julge ma minna klassi ilma ettevalmistuseta. Kuigi ma võin ühe ja sama õpiku järgi õpetada aastaid, sõltub ikkagi iga tund sellest, milline on klass. Mulle meeldib saavutada õpilastega väga hea koostöine suhe. Ma lasen end kaasa haarata. Praegusele 10. klassile tundi andes tunnen ma taaskord, et nad kohe väga meeldivad mulle. Hindamisel ma ei oska end uue klassiga paika panna nii, et kõigepealt panen neile puudulikud hinded. Tahan panna häid hindeid, et õpilased tunneksid heameelt ja enesekindlust ning tahaksid õppetööga edasi minna.

Nii kasutatakse ju õpetajat ära.

Jaa, niisugune asi võib juhtuda, aga ega ma nii kogenematu ka ei ole, et ma ennast laseks pikemat aega ära kasutada.

Kuidas õpetaja saab end kaitsta ärakasutamise eest?

Meeldiv koostöö ei saa minna ju korratuseks. Ma jälgin, et kõik peaksid reeglitest kinni, üritan ise olla oma töös täpne ja korrektne. Iga tund peab olema korralikult läbi mõeldud, et ei oleks ajakulu, tühja sagimist. Nojah, ega ma ei oskagi alati paikapidavat õpetust anda, aga kindlasti on võimalik pikemas plaanis end mitte lasta ära kasutada.

Kas on meeles mõni juhtum, kui mõni õpilane on julmalt õpetaja ära kasutanud?

Mul oli üks hästi lemmikgrupp. Nad oskasid keelt väga hästi. Me tegime nendega eelmise aasta riigieksami ülesandeid läbi ja leppisime kokku, et järgmisel tunnil saavad nad hinded. Selgus, et kõik tegid töö üle ootuste väga hästi. Siis ma avastasin, et eksamikeskuse kodulehel olid ju vastused olemas ja nad olid õiged vastused ära õppinud. Ei hakanud neile seda üldse ütlema. Las nad said siis ükskord need viied. Järgmisel korral olin mina neist kavalam ja miksisin ülesanded nii, et neil polnud võimalik vastuseid lihtsalt reprodutseerida.

Kui mõtestada õpetaja rolli tänases ühiskonnas, siis kuidas seda võiks teha?

Õpetaja roll on äärmiselt tähtis. Kodust kaasa saadud teadmised peavad saama teise dimensiooni. Õpetaja amet on tähtis juba ka seepärast, et lapsevanemad on muutunud tähelepanelikumaks, õpetavad oma lapsi rohkem, samas on muutunud nad õpetuse taseme suhtes nõudlikumaks. Õpetajale esitatakse suuri nõudmisi ka ühiskonna poolt.

Ja pakutakse vähe?

Ja pakutakse vähe. Öeldakse küll, et mis teil viga on, kell 14.00 tunnid läbi ja lähete koju, aga seda juhtub harva, sest palju on tunnivälist tööd, eriti klassijuhatajatel.

Kodus tuleb lisaks tegeleda tundide ettevalmistuse ja tööde parandamisega. Öeldakse küll, et õpetaja prestiiži peab tõstma, kõik peab muutuma paremaks, aga ma küll kahtlen selles. Ainus võimalus on endale teadvustada, et see on meie jaoks parim ja meeldivaim töö. Mitte materiaalsest, vaid emotsionaalsest seisukohast.

Kuidas suhtute koolide pingereastamisse?

Pingeread annavad küll teatud pildi, aga seal on niipalju erinevaid nüansse. Kui gümnaasiumi lõpetab vaid 10-12 õpilast, siis on võimalik neid paremini ette valmistada.

Kui meie koolis lõpetab 46 õpilast ja nende hulgas on õpimotivatsiooni kaotanud õpilasi, siis on paremat üldtaset väga keeruline saavutada. Lihtsalt see statistiline keskmine ei ole õiglane. Pooldan seda, et gümnaasiumisse pääsemiseks oleks vaja teha rangem selektsioon - kui õpilane on ikka lauskolmeline, siis gümnaasiumiastmes on väga raske.

Aga siiski on ka neid, kes gümnaasiumi ajal arenevad, õpivad juurde, leiavad oma motivatsiooni. Samas on Jüri Gümnaasium paljudele kodulähedane kool, kuhu õpilane siis lõpuks peaks minema. Täites õpilaste ja vanemate soove ja võttes vastu kõik või peaaegu kõik soovijad, töötame pingerea tulemusele vastu.

Kool kui ideoloogiline aparaat annab vaid ühe võimaliku vaate, see ei taga otseselt ju mitte midagi.

On niisuguseid õpilasi, kes ei vaevu ära õppima kõiki asju, mille eest võiks saada konkreetse hinde. Nad ei mõista, miks nad peaksid nii palju pingutama. Ma ei saa ka õpilasele öelda, et no pinguta minu pärast, et ma tahan, et mu tulemused oleksid keskmiselt kõrgemad. Siis ikka räägid, et kõiki teadmisi võiks sul olla ja maailmapilt võiks avaram olla. Aga paljud on niivõrd arukad inimesed ja lihtsalt selekteerivad, mida nad tahavad õppida ja mida nad ei vaja. Nad võivad olla tulevikus kindlasti elus edasijõudvad inimesed. Võib-olla tulevikus tõesti see nende elu väga palju ei muudagi, et ta ei osanud mingeid valemeid või ei mäletanud fakte. Aga koolist saavad nad kaasa selle intellektuaalse põhja, millele oma tulevased õpingud toetada. Gümnaasiumiastmes peaksid õpilased tundma, et nad tahavad koolis käia, mitte ainult kohustust, et selleks tunniks tuleb niipalju ja järgmiseks tunniks tuleb naapalju ära õppida.

Vanasti selliseid teisitimõtlejatest õpilasi nii palju ei olnud?

See on tõesti rohkem uue aja märk. Võimalused on teised. Vanasti oli kohustuslik gümnaasiumiharidus. Kõik said kuhugile tööle või kõrgkooli. Vanasti oli kõik piiratum, otsustusvajadust vähem.

Infoväli oli kitsam.

Oo jaa.

Kas see võib tähendada ka seda, et mingil hetkel võib koolihariduse olulisus madalamale positsioonile langeda? Praegu meil räägitakse, et kool on tähtis, me peame õppima, aga inimene on oma valikutes vabam ja infokanaleid on rohkem.

See võib muutuda, aga tuleb vaadata, mida tulevikuelu pakub, kuhu sa oma mõttemaailmaga lähed. Kas sa jääd gümnaasiumiharidusega või tahad edasi minna? Kui soovid edasi minna, siis ikkagi vaadatakse akadeemilisi tulemusi ka. Ei ole midagi parata. On meilgi olnud õpilasi, kes juba põhikooli lõpus ütlevad, et ei taha üldse koolis käia ega igavaid aineid õppida, vaid hoopis näiteks fi lme teha või muusikat kirjutada, kuna neil on nii palju omi mõtteid, aga kui sul ei ole akadeemilist dokumenti, siis on see peaaegu võimatu.

Kui te mõõdaksite oma õnnetunnet 10 palli skaalal...

Mul on olnud küll ka halvemaid aegu, aga pakuksin 8 kindlasti. Olen mõnest õpilasgrupist väga vaimustuses olnud. Siiamaani pean kirjavahetust mitme oma endise õpilasega - kuidas kellelgi läheb ja kus elab.

Nii südantsoojendav on oma kunagisi õpilasi kohata, eriti veel siis, kui nemad ka rõõmu üles näitavad.

Kas õppealajuhataja on olnud olla koolis raskem kui õpetaja?

Loomulikult on õppealajuhataja vastutus suurem ja temaatika ikkagi laiem.

Tuleb tegeleda arengukavaga, õppekavaga, ainekavadega, tuleb mõelda kooli üldisele arengule. Kuid ka õpetaja peab olema kõigega kursis, ei saa piirduda ainult oma aine tundmisega. Kaasaaja õpilased on elavamad ja laialdasemate teadmistega, see seab õpetajale kõrgemaid nõudmisi. Kerge see ei ole, aga see on huvitav.