Evald Johannes Alusalu: vabariigiga ühevanune mees räägib seiklusrohkest elust
On neljapäeva hommik, tõotab tulla päikeseliselt karge talvepäev. Oisu vahel on vaikne, vaid habetunud mees poe ees ootab, millal kell kümme saab, ilmselt selleks, et peos hoitav veepudel millegi kangema vastu vahetada.
Auto Evaldi maja kõrvale parkinud ja uksest väljunud, kuulen ülevalt reibast häält: „Tere hommikust, sissepääs on sealpool." Nii tervitab mind rõõmsa olemisega vanahärra teise korruse aknast. Kui ei teaks, et selle reipa hääle omanik on juba üheksakümne kolme aastane, ei oskaks seda uskudagi.
Argipäevadel on majaperemehel abiks lapselaps Sandra, kes alates eelmisest sügisest Türi Põhikoolis õpetajaametit peab, nädalavahetustel saab Evald omapead hakkama, käib poes, kütab sauna.
Uskumatult hea mälu
Mälu on mehel uskumatult erk, algkooli õpetajate ja juhatajate nimed tulevad vurinal. „Ta teab ka oma klassikaaslaste nimesid, tüdrukute neiupõlve- ja hilisemaid abielunimesid ning eestistatud nimesid. Ühelt hiljuti Järva Teatajas ilmunud vanalt fotolt tundis ära oma õe," tunnistab Sandra. Ainuke asi, mis vanas eas aastate koormale alla on kippunud andma, on kuulmine. Aga saame kenasti hakkama.
Nagu loo sissejuhatuses mainitud, arvas Evald humoorikalt, et eks vabariik selleks välja kuulutatigi, et tema saaks rahulikult sinna sündida. „Tsaaririigi aeg oli otsa saanud, ei sakslased ega punasedki suutnud oma plaane siin pikemalt ellu viia, tuli oma vabariik teha," arvab ta.
Evaldi vanemad olid talupidajad Koigi külas. „Ei maksa seda segi ajada praeguse Koigiga. Küla, kus sündisin ja kasvasin, kannab täna küll Sõrandu nime, siis oli aga Koigi," selgitab ta. „Käisin neli aastat kohalikus algkoolis ja kaks aastat Koigi 6-klassilises koolis."
Kooliõpetaja oli tollel ajal Evaldi sõnul mees, kes pidulikel perekondlikel üritustel, nagu ristsed, leeripeod või pulmad, kõneles ja korraldas, samuti matustel. „Kord käisime isaga ühe Sardise-nimelise naabri ärasaatmisel. Pärast läksime koos õpetajaga kodu poole. Meie väravas jättis ta isaga hüvasti, andis siis mullegi kätt ja sõnas koolile viidates, et meil on ka homme Evaldiga tõsine tööpäev. Need sõnad on mulle alatiseks meelde jäänud, nii tõstsid nad tol hetkel mu enesetunnet," meenutab Evald.
Pärast Koigi kooli lõpetamist astus Evald Paide gümnaasiumisse, mis jäi aga lõpetamata. „Isa tundis, et vajab talu pidamisel abi. Pärast kolme Paides õpitud aastat juhtus nii, et ühel üritusel, kus viibis ka Jäneda põllutöökooli juhtaja, ütles isa viimasele, et tahab ka minu sinna õppima saata. Juhataja, kes oli isa tuttav, vaatas mind ja lausus siis, et eks tule pealegi augusti lõpus Jänedale, võtame su kooli vastu. Nii juhtuski, et pääsesin Jänedale õppima, ilma et oleks pidanud eksameid sooritama."
Jäneda kooli lõpetanutel tuli kõigil valida praktikakoht. „Võimalusi oli mitmeid, kas Soome, Taani, Saksamaa või kodune Eesti. Kuna olin saksa keelt õppinud, polnud valik eriti raske. Eesti kasuks otsustas vaid kaks koolikaaslast," räägib Evald.
„Minu praktikakohaks sai talu Põhja-Saksamaal, üsna Taani läheduses. Peremees oli esimese maailmasõja veteran, talutööliste jutu järgi olnud sõjas väga vapper. Hitleri poliitikat ta igatahes ei laitnud ega kiitnud, küll aga tervitas ta alati natsliku käetõstmisega nagu minagi," meenutab Evald. „Aasta oli siis 1938 ja sõjaks ettevalmistusi oli Saksamaal tunda igal sammul, ei möödunud päevagi, ilma et taevalaotuses poleks olnud sõjalennukeid näha."
Tagasi kodus olles ei saanud Evaldist veel taluperemeest, tuli läbida kohustuslik ajateenistus. Teenistuskohaks sai Tartu ratsarügement. „Saime omale uhked kuued ehk dolmanid ja punased lampassidega püksid, tõsi, igapäevariietus oli ikka natuke tagasihoidlikum. Kuna mul oli kodutalus loomadega palju tegemist, kasutasin võimalust ja läbisin veterinaari kursused ja nii ma jäingi hobusete eest hoolitsema terve väeteenistuse ning hilisema sõjaaaja," räägib ta.*
Oma riigiga läks kõik lörri
1940. aastal läks Evaldi sõnul kõik lihtsalt lörri, Eesti Vabariigist sai osake suurest Nõukogude Liidust. „Magasime küll kaks ööd täies lahinguvarustuses, aga nagu teada, toimetati kõik vaikselt ära. Meie väeosa saadeti Tartust Petserimaale ja liideti hiljem Punaarmeega. Siis algas sõda.
Üsna sõja alguses viidi meid Venemaale, 1. juulil 1941 ületasime Irboška juures kunagise riigipiiri, mul on see hästi meeles, kuna see oli mu sünnipäeval. Tegelesin endiselt hobuste ravitsemisega, relvad meile anti, laskemoona aga mitte, ei usaldatud."
Asusime rindest pisut eemal metsatukas, kuhu kaevasime kaitseks õhurünnakute eest omale punkri. Ühel hommikul pärast ägedat lahingut valitses varjendist väljudes ümberringi vaikus. Siis kuuldus põõsastest püssiluku raginat, hetk hiljem väljusid sealt saksa sõdurid." Järgnes vangistamine ja Pihkva vangilaager.
„Laagris me eriti kaua ei saanud olla, kui küsiti, kes tahavad Saksamaale põllutöödele minna. Vajati seitsetkümmet meest. Mind kui õppinud põllumeest arvati samuti nende hulka. Siis ühel hetkel anti aga teada, et tööjõudu ei vajata, meile anti vabastatu passid ja lubati kodu poole kõndima hakata. Nii ma Vene vormis Eesti poole astuma hakkasin, ikka jala, vahel sai ka sõjaväeautodelt küüti."
Sõjaväljalt vangilaagrisse
Kuni 1943. aasta sügiseni sai Evald kodutalus toimetada, siis oli selge, et peatselt kutsutakse Saksa sõjaväkke ka nende aastakäik. Ei jäänud muud üle kui Soome põgeneda. „Ilm oli tormine ja mind vaevas merehaigus, paati tuli vett, mida pidi sealt välja pumpama, paadimees kurjustas, et pumbake-pumbake, muidu lähme kõik põhja. Õnneks torm rauges ja Soome võttis meid vastu päikesepaistega."
Soomes anti Evaldi sõnul valida, kas asuda tööle või astuda sõjaväkke. „Valisin viimase ja jällegi tuli mul hobuseid arstida. 1944. aasta suvel, kui venelased soomlaste kaitse läbi murdsid ja käisid jutud peatsest vaherahust, pakuti meile võimalust jääda Soome või siis Eestisse tagasi sõita. Peagi olimegi Paldiskis, sealt edasi Männikul ja siis juba Saksa vägede koosseisus rindel.
Kui sakslased 1944 septembrist Eestist taganema asusid, oli mulle selge, et kodumaalt lahkuda ma ei soovi, nii hüppasingi ära ja asusin kodu poole teele. Kuna tsiviilriided puudusid ja kõik teed olid Vene väeosasid täis, ei jõudnud ma kaugemale kui Vändra kanti, seal nabiti kinni," meenutab ta.
Edasi tuli vangilaaager teisepool Peipsi järve. „Meid saadeti ehitama tselluloosivabrikut, tuhat meest magas suures masinasaalis. Ruum oli soe, välitöödele minna ei saanud, kuna puudus talvine varustus. Vagunid vatijopede, pükste ja viltidega saabusid meile alles märtsi algul, siis kui talv juba läbi.
Viimaks toodi meid Eestisse Põllküla laagrisse. Kuna meil tegutses laagris tasemel puhkpilliorkester, soovis üks laagrit külastanud Tallinna miilitsaülem meid pealinna 1. mai paraadile saata. See jäi aga katki, kuna polnud sobivaid riideid, meeste vormid moodustasid tõelise kompoti, minul näiteks oli seljas Eesti politseipataljoni vormikuub.
Laagrist pääsesime ühte abimajandisse ja sealt lõpuks koju. Isa oli kulakuks tehtud, ema elas Päinurmes sugulaste juures, mina sain tööle abimajandisse Retlas. Märtsiküüditamise ajal magasin mitmed ööd väljas küünides, lihtsalt ei uskunud, et mu nime küüditavate nimekirjades pole. Kui oht möödas, sain elupaiga Paides oma õdede juures."
Evald mäletab, et sai toonases vääringus palka 600 rubla. „Aga elu oli vilets, polnud oma elamist, kui mu Koigis elav sõbranna ütles, et ootab minult last, kolisin tema juurde. Tema oli koorejaama juhataja, minust sai katlakütja. Kui koorejaam kaotati, tuli samasse vaid piima vastuvõtupunkt."
Siis juhtuski nii, et Evald kohtus toonase Estonia kolhoosi esimehe Heino Marrandiga, keda teadis juba Retlapäevilt. „Marrandi pakkus, et tule meile kunstseemendajaks. See oli karja järelkasvu seisukohalt oluline teema, kuna paaritamine kolhoosikorra viljastavates tingimustes erilisi tulemusi ei andnud. Olin Marrandi ettepanekuga nõus.
Nii käisingi Rakveres õpet saamas ja asusime perega Oissu. Majand ehitas meile maja," räägib Evald. „Esimene lehm, kelle järglase eest tuli mul hoolitseda, oli Väljataguse lauda Noorik. Kahjuks pole mul kusagil kirjas seda arvu, palju nende majandis töötatud kaheksateistkümne aasta jooksul minu töö vilja kandnud on.
Tööd oli palju. Kui viimasel päeval kaustikusse punase joone alla tõmbasin ja kirjutasin juurde, et lõpp sellel lollusel, ei mõelnud ma kolhoosikorra kehvust, vaid pigem seda, et tegelikult olin kõik need aastad pidanud tegema tööd, mille tegelikult oleks pidanud ära tegema emake loodus," lisab Evald.
Mänginud paljusid pille
Lisaks eespool kirjutatule võiks Evaldist kirjutada veel mitmeid lugusid. „See on ainult üks tahk minu elust, millest teile rääkisin," ütleb Evald. „Pillimäng, millega olen samuti terve elu tegelenud on täiesti omaette teema. Olgu see klarnet, kannel või klaver, kõiki neid on mängitud ja kõik nad on kodus olemas."
Kui Evaldiga hüvasti jätan, soovin ma vitaalsele vanahärrale, et me kohtuksime ka siis, kui tema ja vabariik saja-aastaseks saavad.
_______________________
Kommentaar
Õetütar Aili Paidest
Tunnen onu Evaldit alati rahuliku ja väljapeetud inimesena. Ta on meie suguseltsi järjepidevuse kandja, tema algatusel on koostatud sugupuu, millesse ta kannab iga uue pereliikme ja tunnustab teda meenega.
Onu Evald austab isamaalisi kombeid ja peretraditsioone. Meie pere tähtpäevadel on ta meid alati rõõmustanud pillimänguga, pannes kõiki kaasa laulma.
Oma auväärse vanuse juures on ta jätkuvalt rühikas, elujaatav, heatahtlik ja hästi kursis ümbritseva elu-oluga, eriti oma suure pere liikmete käekäiguga.
_______________________
Evald Johannes Alusalu
01.07. 1918
Koigi algkool
Koigi 6-klassiline kool
Paide gümnaasium
Jäneda põllutöökeskkool
1939-1944 Eesti sõjavägi, ratsarügement, Punaarmee, Soome JR 200, Saksa armee. Kõikide armeede koossseisus veterinaar, hobuste eest hoolitseja.
1944-1946 sõjavang
1946-1948 kodus isatalus
1948-1954 Paides kalmistute ekspluatsiooni meister, estautotek dispetser, Paide tuletõrjes noodi kogu korrastamine
1954-1960 Kahala võitööstuse Sõrandu koorejaama katlakütja
1960-1961 Koigi sohvoosi põllundusbrigadiir
1961-1978 Estonia kolhoosis veterinaar-seemendustehnik
Alates 1978 pensionil
Mänginud erinevaid pille puhkpilliorkestrites ja tantsuorkestrites.
Evald Johannesel on kaks poega, seitse lapselast ning kolm lapselapselast.
