Foto: Eerik Lumiste

Uurisime siit ja sealt ning leidsime, et kõige põnevam ja soodsam on oma „Eesti näkk".

2011. aasta lõpus kirjutasime projekti, kuid siis veel ei teadnud päris täpselt, milline ta välja peaks nägema. Küsisime nõu ja arvamust paljudelt. 2012. aasta Venevere jaanitulel saime kokku Kristjan Sisaga, kes lubas asja üle mõtelda. Aasta aega mõtlesid koos sõpradega, kui said kokku, ajasid juttu ning lõpetuseks ohkasid, vaatasid üksteisele otsa ja pea ühest suust: „Nüüd siis näkk". Ühel sellisel varakevadisel kokkusaamisel, tuli kellelgi idee - meeskäsitööpäev.

See toimuks koos kohalike meestega ja kasutataks kohalikke vahendeid. Ja nii nad lõpuks 21. juunil Veneverre tulid. Hõivasid Neeme Altpere töökoja ja töö läks lahti. Lennukad ideed joonistati paberile, valiti neist parim välja.

Otsiti vanametalli hulgast sobilik, lõigati, väänati, keevitati, puuriti ja värviti. Tööd tehti kaks pikka päeva. 22. juuni õhtul jõuti jõe äärde ning pandi näkk paika. Eriti efektne oli avamise hetk, kui keevitus ja saksofon koos muusikat lõid ja näkk udu taustal esimest tervitust saatis.

Suured tänud juhendajatele, metallikunstnikele Kristjan Sisa'le Viljandi Kultuuriakadeemiast ja Villu Plink'ile Kumust. Pidevas tegevuses oli ka nende kolmas kaaslane Indrek Mikk.

Väga suure panuse andis töövahendite ja materjali näol Neeme Altpere ja kogu aeg olid abiks Arne Härsing ja Mait Vabaorg. Oma panuse andsid veel mitmed kohalikud mehed ja noored. Kui nüüd Veneverre satute, minge vaatama.
Foto: Eerik Lumiste

Foto: Eerik Lumiste