FOTOD: Järjekordne unarusse jäetud mõis, kuid Kuigatsis elu ei seisa
Kärt ja Kertu on noored hakkajad tütarlapsed, kes võtsid ette mõnepäevase reisi Valga ja Viljandimaale. Nad kannavad kogu elu seljas ning liiklusvahendiks on neil jalgrattad. Viimati kuulsime neist siis, kui nad istusid sadulasse Pukas ja asusid teele Kuigatsisse. Nüüd tõi e-postituvi meile taas sõnumeid...
Valgamaa kohta võib rattalennul tõdeda, et loodus on kaunis ning linnud ei häbene enda häält metsatukas demonstreerida. Põllud tunduvad viljast vohavat ning iidsed tammed tekitavad tahtmise iga paarisaja meetri tagant ratast peatada. Küll pidas aga paika Eevi öeldu - inimesi pole ja talud on tühjad. Mõni seisab veel püsti, kuid teisel on katus juba sisse kukkunud. Siinkohal tuleb au anda usinatele, kes ehitavad vanu maju üles - kas või samm sammu haaval.
Kontrastsus torkab ehitamise puhul silma ka Kuigatsis. Kuigatsi alguses paikneva kauni veekogu vastas seisab kurvasilmne põlenud vana meierei. Meiereist edasi on näha suurt punast maja, mis meenutab vallamaja. Kohalikelt saame aga teada, et tegemist on endise koolihoonega.
Kohalikke kohtasime külapoe ees, kuhu olid meie üllatuseks jõudnud ka kala- ja lihabuss. Küsisime kohe kalaauto müüjalt, kas nad Eevi ja Linda juures juba käisid. Müüja noogutas naerdes. Kuna kala tundus keeruline kaasa tassida, ostsime vastasbussist väga mahlaseid grillvorste. Lihamüüja tõdes, et tegemist on väärt kraamiga. Eks me saa hiljem teada, kui neid priimusel praadima hakkame.
Hauakivi koolimajale ning kuulus mõisaomanik
Külaelaniku Heino sõnul ei tegutse kaheksa klassiga kool juba ammu. "Lapsed käivad koolis Pukas või Keenis," ütles ta. Hetkel kuulub endine koolimaja ja kunagine mõisahoone perekond Sõnajalgadele. Kuigi rohi on vana hoone ümbert ära niidetud, jätab võimas maja trööstitu mulje. Eriti kurvaks teeb selle ümber kõrguv kaunis metsapark, mille pingid on võsa alla mattunud. Huvitav on märgata ka hauakivi, mis on koolile püstitatud: "Kuigatsi kool 1768 - 2001".
Kuigi Kuigatsis pole enam lasteaeda ega kooli, pidavat peresid külas siiski leiduma. "Elu Kuigatsis ei seisa", teatab Heino kindlalt. Viis korda aastas olevat suuremaid üritusi nagu jaanituli või mõni muu simman. Tõsi, kui töötasime tühjas raamatukogus, kõndis sisse vanem meesterahvas ning uuris ega me oska öelda, kas ta saaks kultuurimajas ühe peokese korraldada. Külapoes istus aga tädike laua taga, jõi teed ning vestles poemüüjaga. Võimalus on seal alati ka malet mängimas käia.
Väljudes külapoest, hüüdis poemüüja meile samuti järele "head reisu". Tegemist oli vast siiski poeprouaga, sest kui viibisime raamatukogus, mis on poega ühendatud, nägime laual kirja, kus keegi oli kirjutanud raamatukoguhoidjale, et kõrvalruumi poeproua lubas tal ühe raamatu koju viia. Lähiajal tuuakse raamat ka tagasi.
Söönud ühe kosutava jäätise, istusime taas sadulasse ning valmistusime mäkketõusuks, sest kavatsesime enne hämarust Sangaste mõisa parki jõuda.
