Meie plaan Sangastest lahkudes oli leida talusid, kus kasvatatakse loomi - kitsi, lehmi, lambaid. Tegime endale marsruudi valmis, mis pidi meid viima küllalt lähedale Võru piirile. Sangaste lossi perenaiselt olime kuulnud, et just seal peaksid paiknema mõned loomapidajad.

Enne Sangastesse jõudmist nägime aga tee ääres lehmakarja põllul söömas. „Mis siis, kui hüppaks õige sealt läbi," tegin Kertule pakkumise. Kaugemal nägime lapsi ning eeldatavasti ka perenaist. Peremees kõndis meie tuleku ajal eemale.

Lehmad ja jahu

"Oi, tere-tere, teid me just ootasimegi," hüüdis perenaine Anneli krapsakalt ning küsis: "Kas te kohvi soovite?" Külalislahkusest meelitatult nõustusime. Tegime juttu loomadest, sest just neid olime tulnud ju vaatama. "Lehmi ärge aedikusse patsutama minge, pull on lahti," hoiatas Anneli ning läks tooma jahu, millega võimsaid sarvilisi lähemale meelitada. Olen küll käinud lapsepõlves vanaemaga maal, näinud loomi, kuid lehmade käitumine, kui nad näevad jahu, oli midagi totaalselt uut. Loomad galopeerisid võidu saagi poole, viskasid seda endale mõnuga seljale ja puksisid viimase jahunatukese eest.
Nurme talu lehmad.

Lapsed ei oska loomadel vahet teha

Anneli rääkis samal ajal meile lugusid, kuidas ükskord olevat linnast pulmalised tulnud ning soovinud vasikaga pilti teha, sest see tundus nii eksootiline. Üllatavam oli aga tõik, et isegi Sangastes elavad lapsed ei pruugi lehma ja hobuse vahel vahet teha. "Mul oli üks tuttav, kes tuli oma nelja-aastase lapsega külla. Oli tüdruk selline preili. Kui mu mees siis lehma lüpsma hakkas, pani tüdruk käe talle õlale ja õhkas: küll on ilus vaadata, kuidas sa seda hobust lüpsad." Seega leidis kinnitust siiani kuulujutuna tundunud müüt, et mõned lapsed ei oska enam loomadel vahet teha.

Törts juttu loomakaitsjatest

Loomi, mida võhikutel omavahel segamini ajada, on aga Annelile ja tema mehele kuuluvas Nurme talus palju. "Kui te sealauta tulete, siis sülitage kindlasti kolm korda üla vasaku õla. Võõrastele loomade näitamine võib tuua ebaõnne," paneb perenaine meile südamele. Tegimegi nii ning meid juhatati sigalasse, õigemini lastetuppa, sest sigalast moodustavad suurema osa paari päeva eest sündinud põrsakesed. Emis laseb meil oma lastest rahulikult pilti teha. "Näe, saad oma lastega siin staariks," naerab Anneli emisele. Tagapool lesivad kuldid ning nende vastas uudistavad meid noored, puberteedieas sead.

Veidi tulevad meil jutuks ka loomakaitsjad, kes proovivad tõestada, kui halb on sigadel räpases laudas elada. Anneli mõistab aktivistide tegevuse hukka. "Siga on väga puhas loom. Hädal käib räpases nurgas ning elab, magab puhtas. See, kui loomakaitsjad astuvad lauta hetkel, mil kaks siga on räpases osas, ei tähenda veel, et nad virtsa sees elavad."
Nurme talu

Loomi pidada ei ole mõttekas

Sigalast väljudes püüab meie kuulmist kaagutamine. "Kas teil on ka kanad?" küsin Annelilt ning saan jaatava vastuse. Siiski on kanu vaid üks. Lambaid on Nurme talus aga mitu. Kuna perekond lambalihast väga lugu ei pea, pole nende kasvatamine Anneli sõnul mõistlik. "Villa viime prügimäele," vastab Anneli minu küsimusele, mida nad villaga teevad. Villamüümine eeldaks selle pesemist, mis olevat aga kallis teenus. Nii lambad kui lehmad plaanitakse ilmselt järgmisel aastal maha müüa. Lehmapidamine ei tasu end Anneli sõnul ära. "Kui läheb üks, siis mingu juba kõik," on Anneli arvamusel. Sead on plaanis aga tallu jätta. Sealiha ja kartul iseloomustab perekond Pruuli söögilauda. Seejuures ei keelata lastele ka karastusjooke või krõpse, kuid kuna omatehtud toit on kasvavale organismile parim, siis neid koju eriti ei osteta.

Kuna loomi peab perekond talus enda tarbeks, käivad Anneli ja tema abikaasa raha teenimas Otepääl metsatöölistena. Kuid tundub, et sitkel Annelil jagub jõudu ja jaksu kohustuste kõrval mujalegi. Naine tegeleb veel aianduse ning maalimisega. Enda töid ta aga ei müü, teeb tuttavatele niisama. Ka meile Kertuga kingiti kaks kaunist pilti, mille tänuga vastu võtsime.
Anneli kunstiteosed.
Oma lastele Anneli maa-elu ei soovita, sest tema arvates on lihttöölisena raske hakkama saada. Loomad võtavad suurema osa ajast ning tasuvamat tööd napib. "Kindlasti soovin ma lastele head haridust," leiab ema oma kolme tütart vaadates. Isegi kui kõik lapsed sooviksid välismaale minna, ei oleks Anneli vastu. Vanim tütar Lella tõdes, et ta on õnnelik toetava ema üle, kes lubab tal soovi korral kodutalust lahkuda, aga kindlaid plaane kaugemaks tulevikuks tal veel pole. "Võib-olla Tartu Ülikooli ajalugu õppima," pakkus Lella.
Nurme talus kohvilauas.

Enne minekut toovad pere pesamunad Larina ja Marina meile maasikaid. Maasikad maitsevad magusalt. Külalislahke pere hoovist välja veeredes tunnen rõõmu toredate inimestega kohtumisest, kuid miski valmistab selle juures ka kurbust.


Jätkub...