FOTOD: Nurme talu lahke pererahvas rääkis talupidamise rõõmudest ja muredest
Kärdi ja Kertu eesmärk oli kindlasti külastada talu, kus kasvatatakse loomi, ikka selliseid, mida linnas ei ole võimalik pidada. Juhuslikult sattusid tüdrukud väga kenasse majapidamisse... (loe varasematest seiklustest siit)
Meie plaan Sangastest lahkudes oli leida talusid, kus kasvatatakse loomi - kitsi, lehmi, lambaid. Tegime endale marsruudi valmis, mis pidi meid viima küllalt lähedale Võru piirile. Sangaste lossi perenaiselt olime kuulnud, et just seal peaksid paiknema mõned loomapidajad.
Enne Sangastesse jõudmist nägime aga tee ääres lehmakarja põllul söömas. „Mis siis, kui hüppaks õige sealt läbi," tegin Kertule pakkumise. Kaugemal nägime lapsi ning eeldatavasti ka perenaist. Peremees kõndis meie tuleku ajal eemale.
Lehmad ja jahu
Lapsed ei oska loomadel vahet teha
Anneli rääkis samal ajal meile lugusid, kuidas ükskord olevat linnast pulmalised tulnud ning soovinud vasikaga pilti teha, sest see tundus nii eksootiline. Üllatavam oli aga tõik, et isegi Sangastes elavad lapsed ei pruugi lehma ja hobuse vahel vahet teha. "Mul oli üks tuttav, kes tuli oma nelja-aastase lapsega külla. Oli tüdruk selline preili. Kui mu mees siis lehma lüpsma hakkas, pani tüdruk käe talle õlale ja õhkas: küll on ilus vaadata, kuidas sa seda hobust lüpsad." Seega leidis kinnitust siiani kuulujutuna tundunud müüt, et mõned lapsed ei oska enam loomadel vahet teha.
Törts juttu loomakaitsjatest
Loomi, mida võhikutel omavahel segamini ajada, on aga Annelile ja tema mehele kuuluvas Nurme talus palju. "Kui te sealauta tulete, siis sülitage kindlasti kolm korda üla vasaku õla. Võõrastele loomade näitamine võib tuua ebaõnne," paneb perenaine meile südamele. Tegimegi nii ning meid juhatati sigalasse, õigemini lastetuppa, sest sigalast moodustavad suurema osa paari päeva eest sündinud põrsakesed. Emis laseb meil oma lastest rahulikult pilti teha. "Näe, saad oma lastega siin staariks," naerab Anneli emisele. Tagapool lesivad kuldid ning nende vastas uudistavad meid noored, puberteedieas sead.
Loomi pidada ei ole mõttekas
Sigalast väljudes püüab meie kuulmist kaagutamine. "Kas teil on ka kanad?" küsin Annelilt ning saan jaatava vastuse. Siiski on kanu vaid üks. Lambaid on Nurme talus aga mitu. Kuna perekond lambalihast väga lugu ei pea, pole nende kasvatamine Anneli sõnul mõistlik. "Villa viime prügimäele," vastab Anneli minu küsimusele, mida nad villaga teevad. Villamüümine eeldaks selle pesemist, mis olevat aga kallis teenus. Nii lambad kui lehmad plaanitakse ilmselt järgmisel aastal maha müüa. Lehmapidamine ei tasu end Anneli sõnul ära. "Kui läheb üks, siis mingu juba kõik," on Anneli arvamusel. Sead on plaanis aga tallu jätta. Sealiha ja kartul iseloomustab perekond Pruuli söögilauda. Seejuures ei keelata lastele ka karastusjooke või krõpse, kuid kuna omatehtud toit on kasvavale organismile parim, siis neid koju eriti ei osteta.
Enne minekut toovad pere pesamunad Larina ja Marina meile maasikaid. Maasikad maitsevad magusalt. Külalislahke pere hoovist välja veeredes tunnen rõõmu toredate inimestega kohtumisest, kuid miski valmistab selle juures ka kurbust.
Jätkub...