Tehnikaga on tavaliselt see probleem, et kui sa teda laadida ei saa, siis on paanika majas. Murepilved tundusid võtvat võimust, kui leidsime Sangaste lossi ukselt sildi "Avatud 10 - 18". Istusime parki maha ning üritasin hakata kiiresti kirjutama, et kas või üks lugu blogisse kirja saaks. Akut oli järel alla tunni.

Üks hetk kuulsime, et keegi avas ühe lossiakna. Kertu läks asja uurima. Tegemist oli lossi koristajaga. Rääkisime talle oma probleemist ning palusime, kas oleks võimalik lossi saada, et kusagil nurgakeses vaikselt lugusid kirjutada. Naine mõtles hetke ning lasi meid peauksest sisse.

Istusisin Sangaste lossi suures peosaalis hämaras ning kirusin mõtteis veidi tehnikat. Kertu oli koristajaga läinud ülemistele korrustele tube uudistama. Alla tulles põlesid Kertu silmad nähtust. Ülemised toad pidavat olema vaatamist väärt. Kuna meil oli järgmine päev kavas tulla lossiruume uudistama, ei hakanud ma siiski ülesse minema.

Kui päevasündmused olid juba peaaegu kõik kirja saanud, pani keegi saalis tule põlema. "Miks te neiud pimedas istute?" küsis koristaja asemel üks teine naisterahvas. Ehmatasime hetkeks ning kartsime pahandada saada. "Me saime juba lugudega valmis ning kohe lähme välja," vastasin rutakalt. Tegemist oli Sangaste lossi perenaise Heiliga. Väljaajamise asemel küsis ta aga meie ööbimise kohta. Saanud teada, et kavatseme RMK telkimiskoha kuuri alla minna, jäi ta hetkeks mõttesse. "Teate tüdrukud, võtke oma asjad ja ma juhatan teid ruumidesse," lausus ta. Seisime hetkeks kui soolasambad ning vastasime segadusse aetuna jaatavalt. Kõik tundus liiga hea, et olla tõsi. Kõik tundusid liiga sõbralikud, et olla päris. Ja voodi tundus liiga pehme, et olla kauem ärkvel kui sekund.

Jätkub...

Nende 1. päeva seiklustest saad lugeda siit.