Sinna see mõneks ajaks jäigi, kuni oli kaetud järgmiste äärmiselt oluliste ja peatselt unustustehõlma vajuvate ajaleheväljalõigetega. Jõulude paiku aga torkas kuulutus mulle ajalehes uuesti silma. Õnneks sain sel hetkel "nüüd või mitte kunagi" käsu oma kohusetundlikult minalt: saatsin kirja kuulutuses märgitud e-posti aadressile ja olingi kursustele registreeritud.

Oma pildistamiskire avastasin aasta enne digitaalse peegelkaamera soetamist. Oleme elukaaslasega kirglikud matkajad. Mida rohkem ma matkadel nägin, seda suuremaks muutus vajadus nähtut jäädvustada ja teistega jagada.

Ilmselgelt ei suutnud ma kompaktkaameraga selliseid pilte teha, nagu nad minu vaimusilmas välja oleksid pidanud nägema. Ilus erekollane liblikas oli alati valge ning väheke hämaramates oludes tehtud pilt meenutas pigem impressionistlikku maali kui realistlikku fotot.

Otsus digipeegelkaamera soetada tuli kergelt. Kahjuks ei tulnud sama kergelt otsus kaamera ja selle võimalused omal käel selgeks õppida või kursustele minna. Sirvisin küll manuaali ja lugesin mitmeid fotoõpikuid, kuid ilmselgelt tulutult: kaamera režiimiketas püsis vankumatult automaatika peal. Kui oli ilus ilm ja valgust piisas, siis polnud fotodel väga vigagi. Mnjah, juba esimese tunni järel algajate fotokursusel sain ma aru, kui vähe olin ma andnud võimalusi oma kaamerale ennast tõestada. Manuaalrežiim ja sellega kaasnevad hüved avasid minu jaoks täiesti uue maailma.

Edasi tulid juba pildistamistehnikad, fototöötlus, stuudiopildistus, toorfailid, filtrid, vaherõngad, väline välk ning kõik muu uus ja huvitav. Iseenesestmõistetavalt ei piisanud mulle ainult algajate kursusest. Loomulik jätk sellele oli varakevadel alanud edasijõudnute fotokursus, mis lõppes suve alguses algajate ja edasijõudnute ühisnäitusega Viimsi Huvikeskuses.

Tänu Kristjan Rosinale ja tema kursustele tunnen end oma kaamera taga kindlamalt. Mitte küll nii kindlalt nagu proff, kuid keskmise amatööri tasemel vast ehk ikka. Loomulikult, olles nüüd juba maitse suhu saanud, tahan ma kursustel jätkata ja fotomaailma edasi avastada. Ehk õnnestub ühel ilusal päeval end lausa heaks amatööriks pidada. Eesmärgid peavad ikka suured olema, muidu polegi mõtet punnitada. Või nagu Ameerika kirjanik Thomas Merton ütles: "Suurim ahvatlus inimese elus on seada endale liiga väikesed eesmärgid."

Info fotokursuste kohta: www.huvikeskus.ee.

Annika Lepp Fotoblogi "Watching clouds roll by": http://looduseilujavalu.blogspot.com/