Glehni krokodilli varjatud saladus
Tuntud teatrimees Voldemar Panso, üks Nõmme ajaloo esimesi uurijaid, kirjutas 1939. aastal oma artiklis «Mees, kes rajas Nõmme»:
«Krokodill ehitati umbes samal ajal kui Kalevipoeg ühe vene inseneri poolt Glehni plaanide, jooniste ja õpetuste järgi, sest vanahärra ise oli ametis Kalevipojaga. Ka krokodilliga oli ehitamise juures umbes sama õnnetus, mis Kalevipojalgi. Ei tea, milles viga seisis, kas tehti hirmus nõrk kael või hirmus raske pea, kuid tõsi on see, et krokodill, mis äsja valmis, oli nii noor, ei jõudnud veel kaela kanda ja ühel päeval leiti, et ta pea oli otsast ära kukkunud. See krokodilli peataolek ei häirinud sugugi vana Glehni, nagu oleks tal päid varnast võtta, ja krokodill sai uue ja ajakohasema pea. Leidlik Glehn võttis vana pea ja pistis kaelapidi maa sisse ja nüüd oli meil kõigil mulje, nagu poeks teine krokodill maa seest välja.»
Kas see on vaid rahva hulgas liikunud ilus legend või olid asjad tõesti nii? Tõepoolest, veel 1930. aastate fotodel võib näha mingit piklikku kivi, mis väga meenutab krokodilli ülemist lõualuud, maa seest välja turritama. Hilisematel aastatel see kadus ning vaid maaga tasa piklik kivi reetis kunagise pea võimalikku asukohta.
Kuni Nõmme Koduloohuviliste Koja liikmed otsustasid vana legendi kontrollida, lõid labidad maa sisse ning tõepoolest – välja ilmus terve krokodilli pea koos alalõua, sellel olevate hammaste ja punetava keelega. Ülemine lõug oli murdunud, kuid see kinnitati vanasse kohta, metallsarrused kinnituseks olid tüki küljes alles.
Loodetavasti saavad tulevikus Glehni pargi külastajad vaadata nii krokodilli kui ka tema kaksikvenda, kelle pea maa seest paistmas.
