Haaslava mõis. Foto: V. Ranniku 1976 Teataja

Järgmise omanikuna on teada Johann de Haselowe, kes oli Tartu piiskopi vasall ja suri pärast 1360. aastat. 1366 oli siin, Hazeldorpes, Tartu piiskopi jahimõis. 14. sajandi lõpul jagasid kaks venda Hazelowi, mõisa kaheks: Haselau ja Unnenkul (Uniküla). Haaslava mõis on panditud Friedrich Hazelouwe poolt 900 marga eest Otto Üxküllile, kuid 1417 uuesti välja lunastatud. 1429-1431 oli Tartu piiskopi vasalliks Friedrich von Hazelouwe. Mõisaomaniku nimevariantidena esinevad veel Hazliow (1582), Hazlow ja Haszelow (1638). 1533. aastal oli mõisa omanikuks Joh. Dückeri lesk. Liivi sõja ajal, 1558 oli mõisaomanikuks bojaar Juschka Jurjew. Poola kuningas Stephan Bathory ajal asustati tühjaksjäänud mõis uuesti talupoegadega. 1627. aastal tehti Haaslava Rootsi kuninglikuks doomeniks, mille valdajaks sai 1631. aastal Johann Skytte, 1646. kuulus mõis riigivarameister Gabriel Oxenstiernale. 17. sajandi lõpul langes mõis tõenäoliselt reduktsiooni teel riigile. 1704. aastal kinkis Vene tsaar Peeter I mõisa feldmarssal Boriss Petrovitš Šeremetjevile ja tema järglastele.

Legendi järgi olla feldmarssal Boriss Šeremetjev laevaga piki Emajõge sõites Haaslava kohale jõudes öelnud: "Mul peaks siin kusagil üks mõisake olema. Aga ei tea, kas minu jahikoerad sellest mõisast söönuks saavad."

Tõenäoliselt suhtusid ka tema järglased Haaslava mõisa samamoodi. Ükski Šeremetjevite krahvisuguvõsa liige ei ole Haaslaval kunagi pikemat perioodi elanud.

Võrreldes teiste pärusmõisatega ja Moskva valdustega oli Haaslava täielik ääremaa. Mõisa härrastemaja ülevaatusakt 1919. aastast: "Maja seinad on palkidest, väljastpoolt vooderdatud punase telliskiviga. Seinad on seestpoolt krohvitud ja tapetseeritud. Laed on lihtsalt krohvitud ja valgendatud. Põrand on laudadest ja värvitud. Ahjud on punastest pottkividest. Katus on kaetud lattide peal olevate katusekividega."

Mõisa kompleksi kuulusid härrastemaja, elumaja, tööliste maja, hobusetallid sõidu- ja tööhobustele, 2 lauta, magasiait, ait-kelder, kuivati, riistade hoone, kaev-katusealune ja väiksemad hooned. Mõisa telliskivivabriku juures oli elumaja, kuur-ait, telliskiviahi ja suur telliskivide kuivatamise hoone. Haaslava mõisa pargis kasvasid veel 1960. aastatel enne Põhjasõda (1700-1721) istutatud pärnad.

1.01.1914 kuulus Haaslava mõisale - mõisamaad 5063,43 Riia vakamaad ja kvootmaad 97,40 Riia vakamaad, kõik kokku 5160,83 Riia vakamaad ehk 1720 tiinu maad.

Meile arusaadavates ühikutes oli Haaslava mõisal kokku 1917,77 hektarit põllu-, karja-, heina-, metsa- ja hoonete all olevat maad, mille väärtus oli 5855 rubla.

Kogu kinnisvara üksuse, Haaslava mõisa ja Tuigo karjamõisa hooned, mööbel, sisustus, tagavarad, ehitusmaterjali ja muude varade koguväärtus oli 1914. aastal 215 306 rubla.

Mõis oli koormatud võlaga, mis oli kinnistatud Liivimaa Mõisate Krediidiseltsi kasuks. Võlga oli võetud 900 rubla 7. septembril 1887 ja 69 300 rubla 24. septembril 1905. Kokku oli Haaslava mõisal võlga 70 200 rubla.

10. oktoobril 1919 võttis Asutav Kogu vastu maaseaduse. Eesti Vabariigi maaseaduse järgi - "Riikliku maatagavara loomiseks võõrandatakse riigi omanduseks kõik Eesti Vabariigi piirides olevad mõisad ja maad, ühes kõigi nende päraltolemiste ja kõlbulise põllumajanduselise inventaariga, olgu viimane mõisa omaniku, pidaja ehk rentniku päralt."

Maa eest tasu maksmine jäeti maaseaduses lahtiseks ning see kavatseti kindlaks määrata vastava eriseadusega. Elusinventari eest tuli omanikule tasuda 1914. aasta turuhindade järgi, eluta inventari eest aga soetamisaasta hindade järgi.

Maaseaduse järgi ei kuulunud võõrandamise alla: 4) mõisa rentnikkude päralt olev mõisa inventaar, kui nimetatud rentnikud enne 11. novembrit 1918. aastal rendilepingu põhjal mõisat ise tegelikult pidasid ja kui nad ei ole rüütlimõisa omanikud.

Haaslaval oligi juhtuski. Kohapeal härrasid ei olnud ja mõis oli välja renditud. 1885-1917 oli rentnikuks parun Paul von der Pahlen ja alates 15. aprillist 1917 Voldemar Hoyningen-Huene.

Mõisa inventar ja varad loeti rentniku omaks ja nii ei jagatud Haaslava mõisa maid kohalikele talumeestele, vaid moodustati riigimõis.

Haaslava mõisa Tuigo karjamõisas oli 1. veebruaril 1919 inventari - 6 künniatra, 4 seemendamise atra, 4 harkatra, 1 ägli taldrik, 2 külvimasinat, 1 viljaniitja, 1 heinaniitja, 1 kartulivõtmise masin, 2 suurt hobusereha, 1 tuulamise masin, 1 hekslimasin, 1 sorteerimise masin, 1 põlluhöövel, 2 kahehobuse vankrit, 3 ühehobuse vankrit ja 3 rege. Tallis oli 3 tööhobust, 1 mära, 1 täkk ja 3 varssa. Karjalaudas oli - 1 Friisi tõugu sugupull, 11 lehma (must valget kirju), 4 punast lehma, 2 punast pulli, 1 kult, 2 emist ja 12 põrsast, 3 lammast, 11 kana. Aidas oli veel rukkeid, otre, nisu, kaera, kartuleid, segavilja, jahu ja soola.

Tulekahju inventari oli: tulekahju prits, pritsi vanker koos voolikutega ja 3 pritsi pange.

"Postimees" kirjutas 21. märtsil 1919: "Tartumaal ülevõetavad rüütlimõisad.

"Nagu kuuleme on ministeeriumi voliniku poolt Tartumaal põllumajanduse osakonnale ette pandud kolme rüütlimõisa riigi kätte ülevõtmine ja nimelt: Haaslava (omanik krahv Šeremetjev), Meeri ja Pühajärve (omanik von Hoffmann) mõisad. Nendes mõisates on majapidamine lohakil ja ei ole omanikke kohal."

Haaslava mõis võeti riikliku hoolekande alla 12. aprillil 1919. Riigimõisa valitsejaks nimetati Taani riigi alam, põllutööministeeriumi ametnik Herman Precht

Kevadeks 1919 oli mõis peaaegu puhtaks tehtud. 14. jaanuaril 1919 koostati akt; "Punased röövsalgad viisid põgenemisel Haaslava mõisast kaasa 9 hobust, 9 rautatud rege ühes erineva kraamiga ja 10 hobuse riistad."

Eesti rahvavägi vajas samuti toiduaineid, hobuseid, hobusemoona ja muud kraami.

Haaslava mõisa valitseja Johann Tõnisson, kindral Aleksander Tõnissoni vend, "müüs 8. augustil 1919 oksjonil "Eesti sõjaväe tarbeks liha toomata jätmise pärast" mõisa mööblit - 2 riidekappi, 2 seinakappi, 2 jääkappi, 2 söögilauda, 4 ümmargust lauda, 3 sohvat, 1 kirjutuslaud, 16 pehmet lehttooli, 1 Wiini tooli ja 8 söögitoa tooli. Toomatajäänud liha eest anti rahvaväele oksjonil laekunud rahasumma.

Tuigo karjamõis võeti põllutööministeeriumi ametnike poolt üle 21. aprillil 1920. Tuigos oli ülevõtmise ajal 9 hobust, 19 veist, 3 siga ja 3 lammast. Mais 1920 müüdi kohalikele elanikele 14 veist (hind 1990-2500 marka tükk), 8 hobust (1000-2400 marka tükk), 2 külvimasinat, viljaseemet, kaeru, kartulid, jahu, tangu, ja muud karjamõisa vara.

Haaslava mõisasüda (härrastemaja lõunapoolne osa ja tööliste elumaja) anti 18. oktoobril 1920 "vabadussõjas ülesnäidatud vapruse eest" Max Emil Pässile.

Riigikohtus oli 1923-1926 arutlusel Voldemar Hoiningen Huene revisjonikaebus mõisate hoolekande likvideerimise komisjoni otsuse peale. Ta tahtis saada tagasi Haaslava mõisas olnud võõrandamise alla mittekuulunud saadusi - 278 puuda kaeru, 18 puuda segavilja, 80 puuda rukist, 37 puuda otra, 16 puuda ristikheina, kokku umbes 20 000 marga eest erinevaid kaupu, mis temalt ära võetud. Kohus jättis kaebuse tagajärjeta. Haaslava mõisa hoolekanne lõpetati 12. aprillil 1923. Järgmise kolme aasta jooksul jagati mõisa maad asundustaludeks ja osaliselt võõrandati kohalike talupidajate poolt. Viimane Haaslava mõisahärra Sergei Dmitri poeg Šeremetjev (oli aastatel 1900-1917 Venemaa Riiginõukogu liige 1900-1917 Venemaa Riiginõukogu liige, Venemaa Teaduste Akadeemia liige) suri 74-aastasena 18. detsembril 1918 Moskvas. Šeremetjevite pärandustombu edasine hooldaja oli tema vanem poeg Dmitri Šeremetjev kes elas Prantsusmaal.