Kas õpetajad on sellised nagu ühiskonnas nendest räägitakse?

Õpetajad peavad olema inimestena väga tugevad, sest nad on suure ühiskondliku surve all. Õpetajad on nähtavad kõigile: lapsevanematele, ühiskonnale, poliitikutele.

Igaüks meist on koolis käinud ning oskab kindlasti ja alati midagi arvata õpetaja töös nii head kui ka kahjuks halba. Ühiskonnas oleme me koguaeg pildil, psühholoogilise läbipõlemise oht on suur, alatasa räägitakse õpetaja palgatõusust. Justkui kogu ühiskonna asi on õpetaja palga tõus. Minu mees rääkis, kuidas talle tööjuures öeldi, et küll sina oled rikas, sul ju abikaasa on õpetaja. Tegelikult kaob see juurdesaadud raha kõik kuskile ära, nii et ei saa arugi. Muidugi on palk tõusnud, aga oleme ikka ühiskonnas madalamal astmel.

Kui õpetaja käib hästi riides ja tal on Gucci käekott, siis on see mehe rahakoti toel soetatud. Kui ma noori õpetajaid vaatan, siis mõtlen, et saaks te nüüd kopsakama rahakotiga mehe, sest lapsed tahavad, et õpetaja näeb moekas välja ja noorte inimeste elu ka elamist.

Minu arvates on noortel õpetajatel tänapäeval üldse väga raske. Kui mina lähen edasi oma eakusega ja autoriteediga, siis noorel õpetajal ei ole kerge hakkama saada tänapäeval tarbijamentaliteediga üleskasvanud põlvkonnaga, kes on harjunud kõike saama ja mitte midagi vastu andma.

Õpetajana saab töötada inimene, kes väga armastab lapsi, õpetajaks saab see, kel on suur kannatus, ülim pingetaluvus. Tantsuõpetajana kuulen sageli teismelise eas noorte virisemist, et miks me peame seda tegema, rahvatants on nõme asi. Aga nende emadisad on tänulikud ja ütlevad, et nad saavad alles hiljem sellest aru.

Ja selle nimel eladki, et võib-olla tõesti hiljem... Ja nii ongi olnud. Tantsus on nii, et alles hiljem saadakse aru, mida see on andnud. Mul on ikka hea meel Tõnu Piiburi üle, kes on Pelgulinna gümnaasiumi direktor ja on olnud minu õpilane. Täiskasvanuna on ta tantsulembeline, näiteid on teisigi.

Kui palju või kas üldse tehakse õpetajatele ülekohut pidades neid inimesteks, kes igal pool ainult õpetavad?

Ega amet meest ei riku, on selline ütlus. Mina olen enda puhul märganud, et kui ma näen midagi sellist, et kellelegi tehakse liiga, siis sisetunne ütleb, et ma pean sekkuma. Ma olen teinekord ennast ka marsruuttaksos maha surunud, kui teel koju satun peale olukorrale, kus sisetunne käsib sekkuda. Ma ei saa vaadata, kui kellelegi tehakse liiga.

Olen endale sellise elumoto võtnud, et aitan teisi, seega ka iseennast. Vahepeal olen end sundinud tagasi tõmbuma, et ei pea 24 tundi ööpäevas õpetama.

Mitu aastat olete olnud rahvatantsu juures?

Tantsu ja võimlemisega olen tegelenud juba algkoolist peale. Tõsisemalt hakkasin rahvatantsuga tegelema 1972.a. Ise rahvatantsurühmi juhendama aga 1984.a

Olen ennekõike klassiõpetaja ja seda tantsu asja olen juurde õppinud tantsujuhtide koolitustel. Minu põhiülesanne on õpetada lapsed kirjutama, lugema ja arvutama. Sellele lisaks õpetan tantsima, sest mulle tundub, et see aitab kaasa paremini õppimisega toime tulla.

Kuidas saab tantsimine aidata paremini õppida näiteks matemaatikat?

Peenmotoorika on see. Tantsus tegeleme palju koordinatsiooniga ja see ongi see, mis paneb inimese aju tööle. Ma pean teatud arvu kordi liigutama jalgu, aga käsi pean liigutama vähem. End niimoodi liigutades peab inimene koguaeg mõtlema, mida ta teeb, kuhu liigub, kuidas, millisel tasapinnal, mis suunas jne.

Rahvatantsijaid on Eestis ligi 20 000, hobina on see ala üsna arvestatav. Teie olete ilmselt juhendanud sadu inimesi. Kui palju neid päris karujalgasid on olnud, keda olete tantsima pannud?

Minu moto on küll olnud, et karud pannakse ka tantsima, kuid päris nii see ei ole, et kõik saavad tantsuoskuse selgeks. Inimesel endal peab olema hästi suur soov ja tahtmine, seda näeb eriti täiskasvanud rühmades. Sukad & Tagi rühma on tulnud selliseid inimesi, et algul mõtled, et oi, kas see on ikka tema ala. Mäletan, kui ma pedagoogilises instituudis juhendasin neidude rühma, kus olid tulevased inglise keele õpetajad, siis minu tantsuõpetaja Mait Agu ütles ükskord, et kas ikka nii palju vaeva peab nägema. Kuidas ma aga ütlen tulevasele õpetajale, et sa ei sobi. Kui inimene ikka ise tahab, siis on kõik asjad võimalikud.

Eesti rahvatantsu on peetud rahulikuks ja väärikaks. Puuduvad suured hüpped, kiired ja vaheldusrikkad liigutused, vähe on akrobaatilisi elemente.
Kas eestlasi võiks pidada lihtsa liikumisega rahvatantsu järgi kehvadeks liikujateks?

Igal rahval tuleb tants enda seest ja tants on pidevas arengus. Ja lihtsat pole neis midagi. Pane kedagi välismaalastest tantsima meie labajalga, siis tegelikult tuleb see neile raskelt kätte.

Järelikult siis meis on geneetiline kood, et meie suudame seda teha. Kaera- Jaan, arvad küll, et mis see hüplemine ära ei ole, peaks lõunamaa rahvale hästi sobima või siis soomlastele, kes on meile sarnased, kuid nad ei tee seda ära, nad ei suuda kahele jalale korraga keharaskust kanda. See ei ole lihtne.
Jüri klunkeril noori tantsijaid juhendamas

Kui räägime folkloorsetest tantsudest, siis neid peetakse lihtsateks - enamasti kaheosalise, A ja B osadega. Aga autorilooming on läinud väga keeruliseks. Meie noored koreograafid loovad nii keerulisi tantse, et mul läheb tantsu õppimise peale rohkem aega kui ma ise tunni peale kulutan. Seal on keerulised käteseosed, milleks on mul vaja ette kujutada kohe partnerit. Tantsuõpetaja peab palju tööd tegema, et teha tantsutunnis õppijale see lihtsaks. See ei ole nii, et oled eluaeg tantsinud ja kõik tuleb kergelt. Koreograafiline tekst on tihe, seosed vahetuvad. Kui üks neljandik taktiosa kirjeldatakse üks kaheksandikule, siis see tähendab, et on tihe tekst.

Kuid nagu noored ise arenevad, tahavad nad ka tantsu arendada ja ma ütleks, et ka rahvatants autoriloominguna on keeruline. Kui tants on selge, siis tundub kõik lihtne.