Heidi Ivask. Foto: Agu Veetamm Keila Leht

27. märtsil on Eesti olnud iseseisev 7890 päeva, mis tähendab, et meie praegune iseseisvusaeg saab kestuselt pikemaks, kui oli eelmine iseseisvuse aeg 1918-1940. Priiuse põlistamise päeva algatus tuli muinsuskaitse seltsist.

Algatus võeti riiklikul tasemel hästi vastu. Sel päeval heiskavad riigi- ja omavalitsusasutused lipud ja toimub mitmeid päevakohaseid üritusi.

Järgmise nädala algul tuleva kahe tähtpäeva puhul andis Keila Lehele intervjuu Memento Harjumaa organisatsiooni esinaine Heidi Ivask.

Keila elanikuna olete aktiivne ka Memento Keila organisatsioonis. Palju teid kokku on?

Keila organisatsioonis on 52 represseeritut, peale linna veel Keila ja Vasalemma vallast, Sauelt, Laagrist, isegi Kiilist.

Aeg ei tööta teie kasuks, samas on küüditatute hulgas väga vintske tervisega mehi- naisi.

Need inimesed on kõike näinud ja elu on neid kõvasti karastanud. Aga igavesed pole meist keegi. 1941. aastal küüditatuist on Keila Mementos alles veel vaid kaks inimest. Ja märtsiküüditamisest saab järgmisel aastal 65 aastat.

Seda, et Memento rahvas koguneb mõlema küüditamise aastapäeval raudteejaama mälestuskivi juurde, teavad vast kõik keilalased. Mida põnevat veel teete?

Igal aastal 23. augustil tähistame Pilistveres kommunismiohvrite mälestuspäeva, 22. septembril, vabadusvõitlejate vastupanuliikumise päeval oleme kas Tallinnas Vabaduse väljakul või Keila külje all Kumnas. Oleme hakanud külastama hooldekodusid. Sellel kolmapäeval käisime ansambliga PÜÜ (Pensionäride Ühendatud Ülesastujad) Seli Tervisekeskuses, kus taastavad tervist rehabiliteeritud ja Afganistanis vigastada saanud mehed. Muide, vaatamata sünniaastatele on meie ansambli liikmed väga nooruslikud, eriti selle juhendaja Astrid Randla.

Üks toredamaid üritusi oli mullu sõit Läänemaale Puise ninale, kust 1944 lahkusid viimased põgenikud Rootsi.

Teil on Rootsi põgenenutega oma isiklik suhe?

Siit põgenes Rootsi ka minu isa. Paadis oli vaid 1 vaba koht ning omakaitses olnuna polnud tal teist pääsu. Kohtusin isaga esimest korda alles 1991. aastal Rootsis. Ta ootas ikka, millal Vene sõjavägi Eestist välja läheb ja taas koduranda näeb.

Seda aega ei jõudnud ta ära oodata, 1992 oli juba maamullas. Panin tema mälestuseks Ohtu kalmistule esivanemate hauale mälestuskivi.

Teid ennast küüditati Siberisse?

Koos õe Reeda ja emaga pandi meid 26. märtsil 1949 Keila jaamas loomavagunisse. Eelmisel õhtul käisime Tallinnas teatris vaatamas etendust „Valendab üksik puri" ja plaanisime linna jääda ka ööseks. Perre võetud väikese kutsika pärast otsustasime ikkagi koju tulla. Kell 6 hommikul olidki ukse taga sõdurid ning pooleteise tunni pärast algas sõit Keila raudteejaama ja sealt edasi Siberisse.

Kaua te Siberis olite?

Meid saadeti Krasnojarski krai Novosibirski oblasti Masljanino rajooni Dubrovka külla. Eestisse tagasi pääsesime 1956. aastal.

Palju lapse mälu selles vanuses talletab?

Olin siis 4-aastane. Lapse aju salvestab valikuliselt. Mäletan, milline tutiga müts mul peas oli, kui läksime, kuid paljusid olulisi hetki minekust mitte. Siberi olemisest küll. Kui paljusid tabas kõhutüüfus, joodeti tšainaja trepil lastele haljast viina. Tänu sellele jäime ellu.

Kohas, kuhu meid viidi, oli metsatööstuskeskus. Ümberringi oli ainult taiga. Ema oli metsatööl, meie tal sabas. Kui metsas mängisime, pidi sae hääl olema kogu aeg kõrvus: tihedas metsas tähendanuks äraeksimine lõppu. Elasime barakkides, kus varem olid elanud volgasakslased. Meidki kutsuti fašistideks, aga üldiselt ei suhtunud kohalikud elanikud meisse halvasti, ametnike kohta seda öelda ei saa. Suur tugi oli saatusekaaslastest - eestlased hoidsid kokku. Hoopis rohkem kui siin, Eestis.

Tagasi tulles olite vene tüdruk?

Ikka eesti tüdruk, ehkki mind pandi vene õppekeelega 30. keskkooli, mis asus Nõmmel Valdeku tänaval. 6 esimest klassi käisin koolis Siberis ja kohe eesti keeles õppima hakata olnuks raske. Hiljem Tallinna Kergetööstuse tehnikumis õppisin juba eesti keeles.

Siberisse tuttavaid kohti vaatama sõita ei ole soovinud?

Sõbranna on kaks korda käinud, aga mina ei ole tahtnud, mis siis, et seal möödus mu lapsepõlv. Vaatan televiisorist palju vene saateid - mitte midagi pole muutunud. Majad on külades samamoodi lääpas, tänavad porised ja umbrohi kasvab aia taga.

Ega te pole mõelnud oma mälestused kirja panna?

Ma kirjutan neid praegu. Mu mälestusi on üles tähendanud ka mu lapselaps Joanna Ivask, need ilmusid Memento kogumikus „Siberi karm kool. Küüditatute koolilood".

Kas kordagi ei ole tundnud hirmu, et ka seekordne omariiklus on ajutine?

Kui 1991. aastal tankid Tallinna poole tulid, kartsin, et meie vabadusepüüe surutakse maha. Vene väed olid seda mitmel pool ja korduvalt teinud. See, et me taas vabaks saime ja jäime, on ime. Vabadus on kallim mistahes rikkusest.

Ema koos meie lehmaga, kelle nimi oli Marusja.
Erakogu

Sellel pildil oleme koos Vederiku perega. Tagumises reas seisan mina, vanem õde Reet ja süles on Siberis sündinud õde Anne.
Erakogu

Eestlaste kogukond Siberis jõule pidamas.
Erakogu