Helle Jago: korstnapühkija asemel juhataja
Rohkem poiss kui tüdruk
„Vanaisa oli olnud Tartu Kaitseliidus tähtis tegelane, nad pidid koos vanaema ja lastega 1944. aasta sügisel välismaale põgenema, vanaema pani aga viimasel momendil kohvrid käest ja ütles, et tema ei lähe oma kodust kuhugi ja jäi, vanaisa aga läks Inglismaale, tema oleks siin nagunii hukka saanud," räägib Helle.
„Ema ja isa said pärast kõrgkooli tööle zootehnikutena erinevatesse majanditesse, koduks tuli neil kohandada vana talukanala, mis asus nende majandite piiril. Paar aastat pärast minu sündi sain omale ka õekese. Juba üsna varakult pidin hakkama tema eestki hoolt kandma, sest vanemad olid tööl.
Olen emalt hiljem küsinud, kuidas ta julges kaks nii väikest last omapead koju jätta, tänapäeval oleks sellisel juhul lastekaitseametnik juba ammugi meid lastekodusse paigutanud. Ema vastas, et ega tööle saanud ka minemata jätta, hirm oli tolles põlvkonnas sügavalt sees, sõda ja küüditamised - kõik oli oma jäljed jätnud," lisab Helle.
Lapsena oli Helle enda sõnul rohkem poisi kui tüdruku eest väljas. „Ronisin mööda puid, mängisin jalgpalli ja kaklesin külapoistega. Olin väikest kasvu ja kondine, nii õnnestus mul ennast aasta võrra nooremaks luisata ka suvisesse pioneerilaagrisse pääsemisel."
Muutus tuli Helle sõnul suvel enne kaheksandat klassi. „Kui kunagi anti välja raamat "Tütarlapsest sirgub naine", siis minu puhul oleks võinud vabalt kirjutada raamatu, kuidas poisist sirgus neiu," naerab ta.
„Ühe suvega kasvasin ma tublisti pikemaks, tumedad juuksed pleekisid heledaks, sügisel kooli minnes ei tundnud mu pinginaabergi mind enam ära, kui tahtsin tema kõrvale istuda, ütles ta, et see koht on juba hõivatud."
Unistas lapsena korstnapühkijaametist
Keskkooli läks Helle Tartu viiendasse, kus süvaõppena tuli omandada teadmisi bioloogia-geograafia alal. „Kuigi olin ka ise poolenisti linnatüdruk, tundsin ma end seal natuke kehvalt, mitte et ma ennast rumalaks oleksin pidanud, seda mitte, lihtsalt koolikaaslased tundusid kuidagi väga targad, laia silmaringi ning avara mõttemaailmaga.
Viieaastasena oli mu unistuseks saada korstnapühkijaks. Sest see mees, kes mööda katuseid turnis, tundus mulle noorema õega hakkamasaamiseks väga olulise autoriteedina. Ütlesid, et kui sa sõna ei kuula, tuleb korstnapühkija ja viib su kaasa. Sellega oli kõik lahendatud."
Hiljem asendus korstnapühkija tsirkuseartistiga. „Lapsena olid telerist näidatavad tsirkuseetendused üheks mu lemmikuks. Loomad mulle areenil ei meeldinud, see trikitamine tundus loomade jaoks kuidagi ahistav, meeldisid aga akrobaadid. Põhikoolis oli meil kehalise kasvatuse õpetaja, kes korraldas ka võimlemistreeninguid, võtsin minagi nendest osa, kuigi mul peale painduvuse akrobaadiks saamiseks erilisi eeldusi polnud."
Kui keskkool läbi sai, oli aeg ametit valida. Helle sõnul oli perekonna ja Tartu traditsioone arvestades ainuke valikuvõimalus Tartu ülikool. „Kaalusin korra ka geoloogiat, aga onu, kes oli seda õppinud ja oli toona ülikoolis ka õpetamas, laitis mõtte kohe maha, et naised ning geoloogiametiga seonduvad raskused, pikad retked, mägimatkad ei sobi ikka kuidagi kokku.
Minu linnavanaema oli olnud lastesõimes meditsiiniõde, nii tundus mullegi see laste eest hoolitsemine kuidagi lähedase ja sobilikuna. Loomulikult oli mu sooviks seda, mida kahe koolijärgse aasta lasteaiatöö käigus kogesin, paremaks teha. Muudatusi sai teha aga juba lasteaia juhataja ning et selleks saada, tuli kõiki traditsioone eirates asuda õppima Tallinna Pedagoogilisse Instituuti."
Helle tõdeb, et konkurss õppekohtadele oli toona karm, kakskümmend tahtjat ühele kohale. Kooli kiitusega lõpetades võis esimesena teha valiku ette antud töökohtade seast. Toonane haridusministeeriumi inspektor ja õppejõud Tiiu Peterson üritas saata teda Tartusse ühte põhjakäinud lasteaeda üles töötama. Võimalik oli jääda ka Tallinna „Minu jaoks oli hästi oluline saada iseseisvasse ellu- see tähendas omaette elamispinda, Tallinnas pakuti aga kõigest ühiselamutuba ning Tartus oleks tulnud jääda vanematekoju elama. Siis palus üks kooliõde, et asuksin tema asemel Türile kasvatajaks, selle pakkumise juurde anti väljastpoolt tulijale lootust ka korterile."
Lubadused jäidki paberile
"Loomulikult polnud keegi kohalikest võimuesindajatest hiljem sellisest lubadusest kuulnudki ning esialgu sai minu elukohaks lasteaia logopeedi kabinet. Elasin seal ligi kaks aastat ning koos kabinetiga sain ka logopeedi ametikoha.
Peatselt hakati mulle aga ka juhataja kohta pakkuma. Kuigi algul ei tahtnud ma sellest midagi kuulda, juhataja palk oli näiteks vaid paari rubla võrra suurem, kui minul, siis hiljem tundus, et sellega võin saada lahendatud oma korterimure ning ka lasteaia tarvis annab üht-teist välja kaubelda."
Loomulikult jäigi see pikaks ajaks vaid sõnadeks paberil. Kuigi lasteaia hoone oli uus, siis selle seisukord aga kohutav: katus jooksis läbi, aknad kukkusid eest ja keldrisse tungis aeg-ajalt solgivesi."
Juhataja üheks esimeseks suuremaks katsumuseks oli päev enne kooli algust, kui naabermaja solk lasteaia keldri sõna otseses mõttes põlvini täis pressis.
„Paari pisara ja palumisega õnnestus mul saada sanitaar-epidemioloogiajaamalt nõusolek lasteaia sulgemiseks. Solgist aga vabaneda ei õnnestunud.Haridusosakonna juhataja tõi kohale ühe trossiga mehe, kes oli nii purjus, et suutis vaevu kodu poole roomata, kui olin tal pea õigesse suunda pööranud," meenutab Helle.
Mehest maha jäänud trossi ja spetsialisti abiga õnnestus siiski reoveest vabaneda. „Töö tegija küsis tasuks viiskümmend rubla. Täitevkomitee tegi mulle siis näilise preemia, allkirja andes nägin, milliseid preemiaid toonased võimumehed endale tegid, need olid kordades suuremad kui minu palk."
Samas tunnistab ta, et lasteaial polnud akendele kardinaidki ette panna, rääkimata siis viletsast katusest ja katkistest ustest. „Lapsi oli tollal majas kuni 320, kaksteist rühma, osa neist ka öörühmad, personali nimekirjas koos lapsepuhkusel naistega pea sada inimest. Türil tegutses sel ajal ka Nurmenuku lasteaed, mille olii ehitanud ümberkaudsed jõukad majandid ja mis oli vägagi korralikult sisustatud, meie jaoks ei jagunud haridusosakonnal vahendeid."
Loomulikult käis lasteaiajuhataja kohaga kaasas võimumeeste arvamus, et sellisel ametikohal olev inimene peab tingimata kuuluma ka partei ridadesse. Helle meenutab: „Eks mulle anti õige pea märku, et nüüd oleks õige aeg kirjutada avaldus ja kommunistlik partei võtaks mu kohe avasüli vastu. Prooviti küll hea, küll kurjaga. Mina aina põiklesin kõrvale, et kas ma olen ikka selliseks austavaks ülesandeks valmis ja kes mind soovitab jne. See aga ei aidanud, lubati soovitajad otsida ja kui Türi rakukeses ei meeldi, lubatiPaide parteilastega liituda. Üks kunagi hävituspataljonis olnud miilitsamees tuli ja ütles otse: „Mina, tüdruk, sinuga küll niimoodi ei mängiks, mina laseks su lihtsalt maha." Aasta kestnud pealekäimine oli häirivalt ahistav, hakkasin tasakesi kaaluma - ehk saab selle ohverduse eest midagi lasteaiale remondiks ja sisustamiseks küsida. Palusin lõpuks oma elutargalt onult nõu. Tema uuris, kas olen partei põhikirja lugenud, ja lisas, et selle dokumendi järgi on parteisse kuulumine eelkõige südametunnistuse küsimus. Mu praktiliste kaalutluste varju jääma hakanud südametunnistus sai seepeale silmapilk sõnaõiguse tagasi, ütlesin pakkujatele lihtsalt, et jätku mind rahule, ja nad jätsidki."
Uus võim tõi uued tuuled
Asjad hakkasid Helle sõnul paremuse poole minema siis, kui linnavõim vahetus. „Kiitus sellistele tegusatele meestele nagu Theo Aasa, Tähve Milt ja Kaarel Aluoja. Kui tulime lõpuks rajooni alluvusest linna võimupiirkonda, saime hakata ka reaalselt oma töötingimusi parandama, pandi uus katus, esimesena terves maakonnas olevatest suurtest hoonetest saime pakettaknad jne. Selle suure ümberehitustöö juures sain palju nõu ja abi Enn Mägerilt.
Eks ma ole kohati olnud ka natuke naiivne ja liialt inimesi usaldav, maailmaparandamise meeleolus ongi tihti selline tunne, et sul on suurepärane meeskond, kellega on kõik raskused võidetavad, ning kui siis avastad, et mõni sellest meeskonnast on sinu usaldust ära kasutanud ning kuritarvitanud, on raske, paganama raske. Veelgi raskem on kõrvalseisjatele tõestada oma ausust. Seda liigutavam ja jõuduandvam oli, kui paljud inimesed tulid tänaval ligi ning muretsesid tehtud ülekohtu pärast."
Kuus aastat Järvamaa Lasteabikeskuse direktori tööd teinud ja aastal 2006 Järvamaa parima sotsiaaltöötaja tiitli pälvinud Helle on pärast selle ametikoha koondamist pööranud pilgu taas koduvalda.
Alates eelmise aasta suvest on ta koos heade kolleegidega loodud Oisu Perekodu juhataja. „Me ei tea, mis nendest lastest tulevikus saab, kui nad perekodust lahkuvad. Meie püüame teha kõik selleks, et nende edasine elutee kulgeks nagu igal teiselgi noorel. Kui nad oma eluga tulevikus hakkama saavad ja toime tulevad, on see kiitus meiegi tööle."
HELLE JAGO
12. juuni 1953, Tartu linn
Abielus, kaks täiskasvanud poega
1968-1971 Tartu 5. Keskkool bioloogia-geograafia süvaõpe
1971-1973 kasvataja Tartu lastepäevakodudes
1973-1977 Tallinna Pedagoogiline Instituut, koolieelse pedagoogika ja psühholoogia eriala kiitusega
1977-1978 Türi 1.Lastepäevakodu logopeed
1978-2004 Türi 1. Lastepäevakodu praegune Kesklinna lasteaed juhataja
1996-2005 Türi Linnavolikogu liige, hariduskomisjoni esimees
2005-käesoleva ajani Türi Vallavolikogu sotsiaal- ja tervishoiukomisjoni liige
1992-2004 Türi linna, Karkkila (Soome) ja Amali (Rootsi) alushariduse ja sotsiaalvaldkonna koostööprojektide eestvedaja
1997-2000 OÜ TAAS lektor (pedagoogika, psühholoogia)
2004-2010 Järvamaa Lasteabikeskuse direktor
2010-Lõuna-Järvamaa Lasteabiühingu juhatuse liige, Oisu Perekodu juhataja