Henn Põlluaas Foto: Vallo Kruuser

Regionaalminister Siim Kiisleri sõnul on omavalitsuste tulud tõusnud kasvavate palkade arvelt, mistõttu tulumaksu laekub rohkem kui varem. Samas unustab ta mainida, et aastaid on inflatsioon olnud märksa suurem, kui praegune palgatõus ning valitsus on omavalitsustele (märkusega, et see ei too kaasa rahakulu) rohkesti ressurssenõudvaid kohustusi lisanud, andmata uute ülesannete jaoks sentigi.

2009. aastal majanduslanguse ajal kärbiti omavalitsustele laekuva tulumaksu osa 11,93%-lt 11,4%-le. Näiteks Skandinaavias ja Taanis läheb omavalitsustele 50-60% eraldistest, Eestis võiks see olla 20-30%.

Eesti Linnade Liit ja Eesti Maaomavalitsuste Liit on taotlenud juba viis aastat tulubaasi taastamist majanduskriisi-eelsele ehk 2008. aasta tasemele, kuid asjatult. Ka hiljuti lõppenud valitsuse ja omavalitsusliitude läbirääkimistel ei jõutud valitsuse vastuseisu tõttu kokkuleppele. Rahaliselt tähendab see kohalikele omavalitsustele järgmisel aastal tulumaksu laekumises 35 miljoni euro suurust kaotust.

Sama tendents on ka kohalike teede ja linnatänavate hoolduse vahenditega. 2008. aasta 40 miljoni euro asemel eraldati aastatel 2009-2011 vaid veerand ehk 10-12 miljonit aastas. Eelmisel aastal eraldati 29 miljonit, kuid järgmiseks aastaks vähendati seda miljoni võrra. Investeerimisvajadused on aga oluliselt suuremad. Pea pooled Eesti teed ja tänavad on omavalitsuste hallata, kuid riik eraldab selleks neile vaid 10% teederemondiks sisse seatud kütuse aktsiisimaksust.

Mis võimalused on omavalitsustel enda maksutulu tõsta? Kohalike maksude seaduse kohaselt saab kohalik omavalitsus kehtestada järgmisi makse: reklaamimaks, teede ja tänavate sulgemise maks, mootorsõidukimaks, loomapidamismaks, lõbustusmaks ja parkimistasu. Kõik.

Nagu arvata võib, on nende maksude osakaal omavalitsuste tulubaasis üsnagi olematu ja ei kata elementaarsemaidki vajadusi. Võimalik on tõsta ka maamaksu määra, kuid enamikes omavalitsustes on see juba maksimumi lähedal ja elamualuse maa maksuvabastus kooris suure osa omavalitsuste maamaksu tulust. Ettevõtluselt laekuvatest maksudest ei suunata, vastupidiselt üheksakümnendate alguse praktikale, omavalitsustele mitte sentigi. Tagajärjeks on omavalitsuste huvi puudumine ettevõtluse arendamise suhtes ja ettevõtluse sisuline puudumine paljudes väikestes valdades.

Seega sõltuvad omavalitsuste tulud otsustest, mis riigi tasandil vastu võetakse. Väga suur sõltuvus valitsuse vastuvõetud seadustega määratud ja valitsuse poolt jagatavatest vahenditest pärsib omavalitsuste funktsioonide täitmist. See raskendab ka pikaajaliste arenguplaanide koostamist ja elluviimist. Omavalitsusi on võimalik tugevdada omavalitsuste tulubaasi ja otsustusõiguse suurendamise läbi. Eestis on aga valitsus läinud vastupidist teed. Iseseisvusaja algusaastatega võrreldes on asi muutunud kardinaalselt. 

Kui valitsus omavalitsuste vajadustega ei arvesta, jäävad need virelema ja ei suuda pakkuda vajalikus mahus vajalikke teenuseid. Teed lagunevad, pakutavad sotsiaaltoetused vähenevad, lasteaiakohti ei suudeta luua, koole suletakse, kaovad töökohad ja lõpuks ka inimesed.

Kuid valitsus probleemi ei näe. 2011. aasta detsembris ütles peaminister Ansip riigikogu liikmete arupärimistele vastates, et Eesti ei tohiks seada oma eesmärgiks pakkuda kõigis kohalikes omavalitsustes sama laia spektriga ja sama sügavusega teenuseid kõigile kodanikele, sest siis muutuks omavalitsused külanõukogudeks ja keskvõimu ülesannete täitjateks.

Vastavalt Euroopa kohaliku omavalitsuse hartale ja kohaliku omavalitsuse korralduse seadusele on omavalitsus kohalike võimuorganite õigus, võime ja kohustus seaduse alusel ja kohalike elanike huvides juhtida nende vastutusalasse kuuluvaid ühiskonnaelu valdkondi. Harta ütleb, et riigi kohustusi peavad täitma eelistatavalt kodanikele kõige lähemal seisvad võimuorganid, ehk siis omavalitsused. Raske öelda, mida mõtles Ansipi viitega külanõukogudele ja keskvõimu ülesannete täitmisele, kuid valitsus käitub, justkui omavalitsused ei olekski osa riigist.

Kui omavalitsuste tulubaas eluga sammu ei pea, ei suuda omavalitsused nende vastutusalasse kuuluvaid valdkondi korraldada. Sisuliselt on tegemist omavalitsuste ja suure osa Eesti maapiirkondade väljasuretamisega, millele valitsus riigi (politsei, tuletõrje, arstiabi jne) kokkutõmbamisega jõudsalt kaasa aitab. Kohalike elanike huve see kindlasti ei teeni. Samuti mitte Eesti riigi huve, mis peaks seisnema normaalse elu võimalikkuse säilitamises kõikides piirkondades.

Omavalitsuste tuluautonoomiaga seotud probleemide lahendamine on Eesti ühiskonna jätkusuutlikkuse küsimus. Mida rohkem otsustatakse ja tehakse omavalitsuste poolt esmatasandil, seda vähem probleeme tekib riigi tasandil. Järelikult peab omavalitsuste otsustusõigust ja tulubaasi tugevdama. Eestis kasutatav omavalitsuste finantseerimise süsteem on oma võimalused ammendanud. Viimane aeg on lõpetada valitsuse poolne omavalitsuste alarahastamine. Omavalitsustel peab kohustuste täitmise jaoks piisavalt vahendeid olema.

Asja ei paranda omavalitsuste arvu sundvähendamine, sest tulude suurenemist liitmine kaasa ei too ning omavalitsuste vahelised tuluerinevused jääksid endiselt väga suureks. Saksamaa kogemus näitab, et regionaalministri poolt imerohuna väljapakutud tõmbekeskuste idee ei tööta. Vaevalt Eestiski mujal läbikukkunud lahendus edukaks kujuneb. Eesti väiksuse juures tuleb riiki arendada kõikjal ja tervikuna.