"Minu muusika on saanud alguse rahvamuusikast, kuid sel on kõikide rahvaste, isegi araabia muusika mõjusid."

Oma jutu tõenduseks seab mees end istuma, sättides jalgade alla musta puuplaadi, mille all on väiksed jalanupud ja üks väga oluline metallplaadike juhtmega, mis on ühendatud süntesaatori aparatuuriga.

Silmanähtav erinevus cajon'i trummist on selles, et kui viimast mängitakse sellel istudes ja kahe käega rütmi lüües, siis jalatrummi tuleb mängida nii, nagu nimigi ütleb - jalgadega. Selle instrumendi võimalusi tõestab ta kohe enda kirjutatud tempoka "Pastoraalse tantsuga", kus jalatrumm lisab loole sellise kõla, nagu mängikski mitu pilli, trumm lisamas rahvalikkust, särtsu ja hoogu. Järgmist, torupillilugu mängides kostavad torupill, trumm ja akordion - mees nagu orkester, selle kõige otsesemas tähenduses.

Koordinatsioon tundub päris keerukas, kui vaatan, kuidas pillimehel jalad liiguvad: vasaku jala varvaste ümber on kuljused, mis takti lüües kõlisevad, parem jalg teeb oma tööd - kord päkaga, kord kannaga, samal ajal liuglevad sõrmed virtuoosselt akordioni klahvidel ja nuppudel. Seda ainulaadset pilli koos akordioniga pole Eestimaal veel üheski kontserdisaalis kuuldud, küll aga tegi Henn Rebane koos abikaasa Tiinaga suvel reisi Itaaliasse, ühendades teekonna kahe kontsertesinemise ja seminariga Kaunase konservatooriumi kammersaalis ja Slovakkias Košice konservatooriumis. "Ettepaneku sain juba ammu teha kontserdid Leedus ja Slovakkias, reisi plaanides ühendasin need Itaaliasse sõiduga."

Vaid kolm päeva enne väljasõitu sai jalatrumm valmis. Mõlemas esinemispaigas imetlesid ja imestasid ning uurisid muusikud Eesti akordionimuusika tippmängija loodud instrumenti, mille puhul on ülitähtis pillimehe koordinatsiooni täpsus. Lisaks peab mõte akordionimängu kõrval jõudma juhtida ka trummirütme, nende sobivust samaaegse akordioniimprovisatsiooniga. Kontsentratsioon peab olema mängu ajal väga suur. "Sellega on nagu orelimänguga," ütleb Henn Rebane, kes on ka orelit õppinud ning seda suursugust pilli mänginud konservatooriumiõpingute ajal Jõhvi ja Pilistvere kirikutes.

Lisaks nimetatud etnosugemetega improvisatsioonilistele paladele oli suvises kontserdikavas ka Henn Rebase enda loomingut.Tänu tema poolt väljaantud mitmetele noodialbumitele ja internetile mängitakse paljusid palu lisaks Soomele, Lätile ja Leedule ka Hispaanias ja Saksamaal.

Jalatrummi saavad viimsilased esmakordselt kuulda 3. septembril kell 15.00 Viimsi Muusikakooli avaaktusel. Seal astub akordioniõpetaja Henn Rebane lavale, kaasas lisaks akordionile ka jalatrumm. Muusiku Itaalia reis aga kulmineerus Veneetsiast lõuna pool asuvas Castelfidardo linnas, mida teavad ehk hästi need, kes akordioni vastu huvi tunnevad. Viljandi-suurune Castelfidardo on akordionimeka. Selles linnas asub 35 akordionitehast, nende seas ka see, kus on 20 aastat tagasi valmistatud Henn Rebase Giulietti akordion. Võib ette kujutada, milline oli ta rõõm kohtuda sama mehega, kes talle oma kätega oli pilli valmistanud ning jagas nüüd näpunäiteid, kuidas akordionitele remonti ja hooldust teha. Lisaks õpetati talle ka põhjalikult akordionihäälestust, mis on väga keeruline töö. Kahte nädalat õppetööd ja praktikat akordionitehases Zero Sette peab Henn Rebane väga väärtuslikuks. "Sain vajalikke näpunäiteid ja kogemusi akordionite remondi ning häälestuse alal. Loodan, et tean nüüd, kuidas lahendada jooksvaid probleeme, kui keel on häälest ära, lõõts laseb läbi või klahv on kinni."

Reisi Itaaliasse, tunde tehases pillimeistrite kõrval, kes imetäpselt, traditsioone austades, ka oma ametisaladusi hoides ikka käsitsi akordione meisterdavad, peab Henn Rebane oma selle suve suurimaks sündmuseks.

Akordione aga tehakse kogu maailmas aina vähem, võrreldes 1950.-1960. aastatega, sest mängijaid jääb vähemaks. "Pole eeskujusid, pole mõnda noort, kes oleks solistiks ja innustaks noori mängima," arvab akordioniõpetaja, kes on Viimsis oma lemmikpilli propageerinud ja õpetanud juba 1978. aastast saadik, vahepeal ka Soomes Kokkola Keski- Pohjanmaa konservatooriumis õppejõuks olnud ning jõudnud õpetada lõunanaabreidki. Ta on välja andnud seitse akordionimängu raamatut, mille järgi õpitakse mitte ainult Eestis, vaid ka Soomes, Lätis ja Leedus, ja mille järgi õpivad ka need lapsed, keda Henn Rebane õpetab Viimsi Muusikakoolis.