Hiie ajalooveerg: rabad ja ämblikud südames
Asta oli oma vanemate Linda ja Karl Tuisu ainus laps. Nende kodumaja oli tänane Vana tn 42. Isal oli oma töökoda, kus ta tegi mitmesuguseid rauatöid - treis ja keevitas, parandas vanu ja tegi uusi tööriistu. Ema oli kodune. Vändra gümnaasiumi lõpetas Vilbaste 1942. aastal, ülikooli diplomi sai 1950. Vahepealsel sõja ajal oli kantseleiametnik, apteegis õpilane, õppis Tallinna kodumajanduskoolis, mis jäi aga lõpetamata Tallinna pommitamise tõttu, ja proovis ka veidi aega Pärnumaal õpetaja ametit.
Asta iseloomustas neid ameteid nii: ,,Kantseleiamet õpetas korrektsust ja teenindusvalmidust, apteegitöö täpsust ja enesekontrolli tarkade raamatute kaasabil. Pooleli jäänud kodunduskool jättis teadmise, et kodune töö on ka töö." Õppides ülikoolis loodusteaduskonnas, töötas ta samal ajal laborandina TA Zooloogia ja Botaanika Uurimisinstituudis. Puukide ja ämblike elu-olu uurimine võimaldas noorel teaduril läbi käia enamuse Eesti looduskaitsealasid, rahmeldada soodes ja rabades. 1956. aastal kaitses ta bioloogias kandidaaditööd, mis käsitles puuke. Hiljem pühendus rohkem ämblike uurimisele. Ta leidis, et puugid kui tuntud parasiidid on haiguste tekitajad, aga ämblikud on nende kõrval päris süütud loomakesed.
Oma mälestusi kodust ja Vändrast meenutab ta oma kirjas 18. apr 1990. a. nii: „Mida andis mulle kodu? Lihtsa ja kokkuhoidliku elulaadi, huvi looduse vastu ja kodupoolse mõistva suhtumise rännukirge. Kodust olen kaasa võtnud nädalalõpu küpsetamised. Minu ema, nagu enamus alevi perenaisi, küpsetas laupäeviti pätsisaia või plaadisaia või korbi või piruka. Tähtpäevade puhul küpsetati paks munakook (biskviit). Peenemad nikerdamised nagu piparkoogid jm. tulid hiljem. Kõiki samu küpsetisi tegin ka oma perele. Kui mõtlen Vändrale, mõtlen kõigepealt kodukaunistamisele. Seda tehti minu nooruses palju ja nüüdki püüavad pilku uute suurte majade muru- ja lilleplatsid. Oma külalistele püüan näidata just neid hoolitsetud aedu ja õiterikkal ajal eriti ilusat kooli õppeaeda.
Vahel läheme „Nabaauku" - minuealiste noorte meelispaika. Kõikjal hooldatud aiakrundid väikeste aiamajakestega. Aga kõndides mööda kitsukest jalgrada, ühel pool traadist aiavõrk, teisel pool kohe-kohe jõe kaldaserv, on mul tunne, et mind on millestki ilma jäetud. Ilma selle rahuliku jõe kalda „eikellegimaast", tema kaldaäärsetest metsatukkadest ja heinamaadest, mis varem olid olemas.
Veel mõnikümmend aastat tagasi, kui vanemate külastuse ajal tänavat pühkisin, sooviti mulle jõudu. Seda tegid nii tuttavad kui võõrad. See oli ilus komme. Kümmekond aastat tagasi sama töö tegemisel kippusin tööleruttajatele jalgu jääma, ei märgatudki mind.
Aeg muudab asulaid ja inimesi. Õnneks on Vändra inimestesse alles jäänud iseenesest mõistetav abivalmidus. Mind on aidatud siis, kui hingel oli raske, ja ka siis, kui jõust ja oskusest tuli puudus."
2006. aastal kolis Asta Tartust tagasi oma lapsepõlvemaale. Kui 2009. a. valmis uus hooldekodu, sai selles majas üks tuba ka tema uueks koduks. Asta sai seal olla vaid pool aastat... 2010.a. 25. aprillini ...