Keila Leht

Kui ta poleks pidanud lapsena veetma nii palju aega haigevoodis, ei oleks tal olnud aega uurida Gori karikatuure ja neid järele joonistada. Kui poleks algkoolis olnud tunnid igavad, ei oleks ta hakanud ajaviiteks õpetajatest šarže tegema. Kui Pärnu 1. Keskkoolis ei oleks olnud tema kunstiõpetajaks Pallase lõpetanud Marie Lekstein, ei astunuks ta Kunstiinstituuti. Samuti šarže hakkas Hugo Hiibus joonistama tänu suurele juhusele. Seda aega meenutab ta nii:

 „Oli 1960. aastate algus. Kunstnike Liidu esimeheks oli just saanud Jaan Jensen, tuntud ka kui karikaturist. Ta oli kord näinud, kuidas tänaval üks juut inimestest šarže joonistas, ning otsustas, et seda võime teha kunstinädala ajal ka meie. Oskajaid mehi oli siis palju. Romulus Tiitus elas veel, Heinz Valk kogus juba tuntust, Edgar Valter oli hea käega, Erik Vaher joonistas inimesi, ka Jensen ise oli sellel alal kätt proovinud. Nii saigi üritus välja kuulutatud. Kuna oli aprill, siis Kunstihoone ette tänavale meid külmetama ei saadetud, joonistamise kohaks valiti samas asunud kunstisalong. Nädal enne joonistamismaratoni helistasin Jensenile ja ütlesin, et mina olen nõus joonistama ainult mehi, sest naised on šaržide suhtes väga tundlikud. Jensen köhatas ja vastas, et mul tuleb joonistada kõiki, sest ma pean välja kuulutatud ürituse ära päästma.

Selgus, et enne mind oli Jensenile helistanud Romulus Tiitus ja öelnud, et ta ei tule, kuna on juba vana mees ja niimoodi otse inimestest šarže joonistada ta enam ei suuda.

Heinz Valk oli ise Kunstnike Liidus käinud ja öelnud, et tema joonistab ainult tuttavaid ning tal läheb terve tund, enne kui pilt valmis saab. Kes nii kaua oodata kannatab? Edgar Valter oli end välja vabandanud sellega, et tema joonistab kõiki omatahtsi, oma näoga, aga poseeritavad pole sellega nõus, sest nemad tahavad pildil ikka ennast ära tunda. Jensen ise ei saanud tulla seepärast, et tema pidi näitusi avama ja intervjuusid andma.

Ma ei jõudnud enda kohta veel vabandust välja mõelda, kui kõlas esimehe resoluutne käsk: „Sina, Hiibus, lähed joonistama ja kui ei lähe, viskan su liidust välja." Kuna olin alles Kunstnike Liidu liikmeks saanud ja Jensen oli konreetne mees, läksingi hirmuga šarže joonistama ja sain endale abiks Erik Vaheri, joonistusõpetaja, kes ka ise väga hästi joonistas.

Nii me kunstisalongis kohad sisse võtsime, mina istusin eespool, Erik minu taga. Mehi joonistasin ise, naised ja lapsed saatsin tema juurde. Kuna saime iga joonistuse eest raha, hakkas Erik pärast väsitavat tööpäeva kärakat võtma. Järgmisel hommikul ta enam kohale ei jõudnud ega tulnud ka ülejärgmisel päeval. Pidin üksi kogu lahingu vastu võtma. Ma kartsin kõige rohkem seda, et tuleb mõni noor kaunis preili - kuidas ma oskan teda joonistada?

Ma palusin isegi jumalat, et ta mind sellest katsumusest päästaks. See aga ei aidanud, ainult naised tulema hakkasidki.

Esimene ehmatus oli see, kui tuli üks grusiin ja pani oma naise minu ette istuma. Naine oli üleslöödud, suure, tiheda juuksepahmakaga ja mind puurivate põlevate silmadega. Mees ise seisis mu selja taga ja mul oli tunne, et ta oli isegi kinžall hõlma all. Nii mõeldes oli üpris keeruline joonistamisele keskenduda. Ma tundsin, et mul tõusis isegi vererõhk.

Aga mind päästsid naise põlevad silmad, tihedad kulmud ja see, et ta oli juba ette ära maalitud - joonista ainult maha! Kui lõpetasin, ei öelnud grusiin ühtegi tänusõna. Maksis, võttis pildi ja naise ning nii nad sõnatult lahkusid.

Kohe varsti tuli mu juurde üks 16-aastane preili. Tema tahtis pilti, et saata seda kallimale, kes oli merel. Fotograafide juures tehtutega ta rahul ei olnud. Vaatasin tüdrukut hoolega ja sain peagi aru, milles oli küsimus. Ta näos olid ilusad elemendid: väike suu, tore kitsas saksapärane nina, ilusad silmad, soengusse sätitud tumedad juuksed. Lilla lehv kiharates ja teine samasugune kaelas. Aga kogu seda ilu ümbritses tema nägu nagu täiskuu. Ehkki alles nii noor, võis tal kehakaalu olla oma 70 kilo. Seda tüdrukut joonistades võltsisin esimest korda tegelikkust.

Mulle sai selgeks, et naiste juures ei saagi teisiti, neile peabki valetama. Joonistasin paberile neiu suu, nina, silmad ja väikese kõrva, milles sädeles kullast kõrvarõngas. Tema näojoont joonistasin vaid natuke, ülejäänud kontuur jäi aimatavaks.

Lisasin veel juuksed ja lehvid, mul oli õnneks kaasas ka lilla värv. Hingevärinal näitasin preilile pilti. Ta uuris seda tükk aega ja palus siis minult kuut eksemplari."

Tavaliselt kunstnikele ei meeldi, kui joonistamise protsessi jälgitakse. Hiibuse sõnul võivad pealtvaatajad vahel aga šaržijoonistajat hoopis toetada. „2007. aastal käisin Londonis Thamesi festivalil, kuhu mind kutsus Inglismaal elav Aavo Hiiemäe. Kuna mind seal ei tuntud ja mina ka kedagi ei tundnud, võisin joonistada vabalt, kedagi või midagi kartmata.

See andis kindlama käe ja ka uljama joonekasutuse, modelli parema läbinägemise võime. Üle kunstniku õla kiibitses pildi sündi publik, asjatundlik ja osavõtlik, tiivustades joonistajat aplausi ja tabavate kommentaaridega. Reaktsioon tuli juba pärast esimest pliiatsitõmmet ja see lisas julgust veelgi. Mind tabas lausa loomepalang. Sellesarnast tunnet kogevad sportlased, keda innustavad fännid. Niisugust tunnet ei saa kirjeldada, seda peab ise tundma."

Teatud detailide rõhutamine muudab pildi joonistatava inimese sarnaseks. Arvamus, et šarži puhul piisab, kui suurendad joonistusel näo esiletungivaid detaile, on Hiibuse arvates õige vaid osaliselt. „Ka parema tahtmise juures ei suuda ma seletada seletamatut. Näiteks Hardi Tiiduse šarži puhul oli iga detail joonistatud valesti, kuid üldmulje oli Hardi!

Ka Lennart Meri karakter tuli eredalt välja. Ta silmad olid teravad, uurivad, suu oli aga naeratades kõrvuni. Ta nägu jagunes otsekui kaheks: tõsine ülapool ja naeratav alapool. Mida tugevam isiksus, seda nähtavamalt on iseloom tema näkku sööbinud."

Hugo Hiibus väidab, et ta on õnnelik kunstnik, kuna on saanud tegeleda nii paljude asjadega ja on kogu aeg olnud elu keskel. Kõige rohkem on seda võimaldanud šaržide joonistamine.

Juba mitmed põlvkonnad on näinud teda rahvaüritustel inimesi joonistamas. Paber ees, pliiats käes, piip suus, kauboikaabu päikesevarjuks. Hiibuse sõnul sai šaržide joonistamisest mingil ajal tema elukutse.

 „Aastaid sõitsin ma laevadel, et kruiisireisijate tuju joonistatud šaržidega tõsta. Mulle see sobis, sest mida vabamalt tunneb end joonistatav, seda paremini saab joonistaja tabada tema karakterit. Portreed võid joonistada ka kivistunud näo järgi, šarži mitte."

Vaatamata soliidsele vanusele on kunstnikul jätkuvalt palju tööd. Ta joonistab eksliibriseid ja karikatuure, aga kõige rohkem tellitakse temalt šarže. „Heinz Valk ei viitsi enam joonistada, noori mehi pole suurt peale tulnud - nii mu töömaht ainult kasvab," põhjendab Hiibus. „Olen püüdnud iga nädal mõne pildi sehkendada. Tunnen nende tegemisest endiselt naudingut."

25. oktoobril kell 16 avatakse Harju Keskraamatukogu galeriis Ehitajate tee 1 vanameistri šaržide näitus, millele järgneb kohtumine lugejatega. Hugo Hiibuse aasta tagasi ilmunud mälestusteraamat „Piibu ja pliiatsiga" pälvis tänavu Anton Hansen Tammsaare preemia. Kohtumisel saab seda raamatut osta 10 euroga.
Autor on lubanud, et kui keegi soovib, võib saada raamatusse ka lisaks autogrammile endast kiiršarži.