Foto: Andres Putting

Streik toimus Iisaku Gümnaasiumi õpetajate ühisel otsusel. Iisaku õpetajad ei streikinud ei kooli juhtkonna või kohaliku omavalitsuse vastu, vaid toetasid streigiga õpetajate üleriigilist streikki, mida korraldas Eesti haridustöötajate liit (EHL).

Et oma aktsiooniga tähelepanu püüda, kuid samas kohalikele lapsevanematele olukord mitte liiga keeruliseks teha, toimus toetusstreik meie koolis ühepäevasena. Streigist võttis meie koolis osa 20 õpetajat, ehk kõik õpetajad, kes streigipäeval tunniplaani järgselt tööl pidanuks olema. Pedagoogid kellel tol päeval tunde ei olnud, toetasid meie ettevõtmist. Õpetajatel, kes kuuluvad kooli juhtkonda, ei olnud seadusest tulenevalt õigust streigist osa võtta.

Üleriigiliselt toimunud streigi nõudmistest toetasime oma aktsiooniga kahte:

Esiteks, et kõrgharidusega õpetaja töötasu alammäära tõstetakse 2012. a 20% ja ning sellest tulenevalt nõuame õpetajate töötasu (brutopalk) alammäärade kehtestamist 2012. a järgmiselt: Noorempedagoog 729,82 € Pedagoog772,85 € Vanempedagoog 883,28 € Pedagoog-metoodik 1066,66 €

Ja teiseks, et Vabariigi Valitsusel kehtestaks alates 1.septembrist 2012 pedagoogidele 18-tunnilise, liitklassides 16-tunnilise normtundide arv nädalas ning klassijuhatajate klassi juhtimise eest töötasuks vähemalt 25% õpetajatele atesteerimisel kinnitatud töötasu alammäärast.

Kas meie toetatud nõudmised ka valitsuse poolt täidetakse, sõltub EHL-i ja Haridusministeeriumi vaheliste läbirääkimiste käigus. Õpetajad on oma seisukoha praeguse olukorra kohta selgelt välja öelnud, jääb loota, et vähemalt osaliselt leiavad need ka realiseerimist.

Streikimisest tähtsam on tõstatada ühiskonnas arutelu, kus osaleksid ka inimesed, kes ei ole õpetajad või poliitikud, samuti kaasata inimesi, kes elavad väljastpoolt suuremaid linnu. On ju kooliga ja seeläbi ka õpetaja tööga seotud meist igaüks. Pole vist inimest, kes poleks koolis käinud. Kellel on lapsi või lapselapsi, siis käivad ju nemad koolis. Lastes peitub meie tulevik. Ja lapsed sõltuvad 9 või 12 aastat õpetajatest, kes neid edaspidiseks eluks ette valmistavad. Mõtteharjutuseks igaühele pakun välja teema „Kes peaks õpetama minu last". Kas õpetaja, kes on oma eluga rahul, kellele meeldib tema töö, kes on oma alal kompetentne ja kes on riigile palga poolest veidi kulukam. Või inimene, kelle suurim mure on, kuidas oma pere ots otsaga kokku majandada, kes ei jõua koormuse tõttu tunde ja tegevusi korralikult ette valmistada, kes ei jõua tegeleda teie andeka lapse arendamisega, sest tundide lõppedes on aega vaid järelevastamisteks?

Usun, et vastus peaks olema ilmne. Koolis peavad töötama inimesed, kes on ihu ja hingega oma töö juures. Selle saavutamiseks tuleb neid rohkem hinnata. Õpetaja ei pea saama ministri palka, aga niipalju võiks ta saada, et 20 aasta pärast teda tänaval sama mantli järgi ära ei tunneks.