Pilt on illustreeriv Foto: Ilmar Saabas

Meie elu kulgeb väkelinnas Maardus, mille elanikud on tihedalt seotud Eestimaa pealinna Tallinnaga. Käime sageli Tallinna vanalinnas jalutamas ja naudime keskaja hingust, mida tulvab punastest kivikatustest ja kitsastest tänavatest. Kuid see on meile juba tuttav ja harjumuspärane. Samas jättis Peterburis meile sügava mulje sõna otseses mõttes kõik, mis me nägime, eelkõige selle linna suurejoonelisus.

Kohe saabudes läksime öisele linna tutvustavale ekskursioonile. Linn säras pimestavalt mitmevärvilistes tuledes, vapustades oma iluga, mis on meil silme ees tänaseni. Meil vedas giidiga, kes jutustas kõigest äärmiselt elavalt ja põnevalt.

Järgmisel päeval külastasime A. Puškini majamuuseumi Moikal. See on see maja ja korter, kus suur vene luuletaja veetis oma elu viimase aasta. Nägime Puškini isiklikke asju, tema käsikirju. Puškini eluruumides viibimine kandis meid XIX sajandi I poole Venemaa olustikku. Puškini majamuuseumile järgnes Vene muuseumi külastus. Tee peal peatusime, et imetleda Lunastaja kirikut "Spass na krovi". See on tõeliselt grandioosne ehitis. Raske on ette kujutada, et see kõik on inimkätega loodud!

Vene muuseumis tutvusime vene kunstnike meistriteostega, mida muuseumi kollektioonis on enam kui 150 tuhat. Eriti muljetavaldav oli tohutu lõuend eraldi saalis. Saime teada, mis asi on "Vaskmadu", saime nautida Aivazovski maale.

Ekskursiooni järel oli meil vaba aeg, mida kasutasime, et jalutada kuulsal Nevski prospektil. Olime sellest lugenud nii Puškini kui Gogoli teostest, nüüd avanes meil võimalus seda oma silmaga näha ja kiigata kõikjale, kus tundus huvitav.

Kolmas päev oli sama tihedalt sisustatud kui kaks eelmist. Sõitsime Tsarskoje Selosse ja külastasime lütseumi, kus Puškin õppis. Tahtmatult võrdlesime kaugeid aegu tänapäevaga, mõeldes, kui erinev on meie koolielu tolleaegse lütseumi õpilaste elust.

Arvatakse, et geeniused ei saa olla geniaalsed absoluutselt kõiges ja Puškin ei olnud erandlik, kuid meid pani siiski imestama, et ta sai tihti halbu hindeid. Sellal kui giid seda meile rääkis, meenusid meile kirjanduse tunnid, kus me Puškini elulugu õppisime. Siis tundus suur poeet kõiges ideaalsena. Selgub, et ka poeetidel on inimlikke nõrkusi.

Edasi läksime Katariina lossi. Selle imekaunid saalid ja luksuslik interjöör väärib vaatamist. Erilise mulje jättis kuulus Merevaigutuba. Niivõrd peent tööd ei ole me enne kusagil näinud.

Enne ärasõitu läksime supermarketisse, et tee peale midagi kaasa osta. Ent isegi seal oli tunda hiiglasliku suurlinna pulssi. Lastele reis meeldis, kõik jäid rahule. Võiks arvata, et kõigest kolm päeva on väga lühike aeg, aga selle aja sisse mahtus mitmeid ekskursioone, arvukalt muljeid ja elamusi. Muidugi ei näinud me kõike, sest Peterburi võib avastada pea lõputult. Nii ootamegi kannatamatult uut reisi Venemaa põhjapoolsesse pealinna - linna, mis nii ilmekalt esindab Venemaa sajanditepikkust kultuurilugu.

Uute kohtumisteni - Sankt-Peterburg!