Jaak Salumets: mitmekülgsus oli edu tagatis
Kuidas te Paide poisina korvpalli juurde jõudsite? Õppisite Pedas (Pedagoogilises Instituudis, nüüdses Tallinna Ülikoolis), kehakultuuri. Kas olete ka võimlemisõpetajana töötanud? Millal teist sai viimsilane, kas juba Kirovi kolhoosi ajal? Kuidas tulite Viimsisse elama? Kalevi korvpallimeeskond oli legendaarne, tema parimatel aegadel oli korvpall kindlasti Jaak Salumets: Mitmekülgsus oli edu tagatis üks populaarsemaid spordialasid ja Kalevi meeskond tõstis oma võitudega rahva enesetunnet. Kas treenerina innustas ja ka kohustas võistlustel see tunne või tegi töö raskemaks? Asusite 1985. a Kalevi peatreeneriks ja viisite meeskonna taas NL esiliigasse. Missuguse nipiga? Töötasite mõnda aega 90ndatel treenerina Soomes. Kuidas võrdlete eesti ja soome korvpallureid? Tulite 1980. a Eesti meistriks karates. Kui kaua karatega tegelesite ja miks see tagaplaanile jäi? Eesti Treenerite Liidu esimehena olete kritiseerinud spordi pearahasüsteemi, sest see põhjustab tegevusetust. Mida selle asemele pakute, paremaks peate? Miks on nii vähe näha ja kuulda noorte saavutusspordist? Kui palju praegu sporti teete?
Minu lapse- ja noorukielu oli täis liikumist ja sporti. Ega korvpall ei olnudki mu eelisala, talvel mängisin jäähokit ja suusatasin, lisaks olid saalialad võrk- ja korvpall. Suvel tegelesin kergejõustikuga nende alade kogumikuna. Mu meelisala oli jäähoki. Korvpalli kasuks kaldusin seetõttu, et jäähokis ei toimunud regulaarset treeningut. Korvpall alana oli Paides tõusuteel. Veel üritas võrkpall võita mind endale, aga mu otsus oli langenud.
Miks ma olin nii hinnatud noor, et kõik tirisid mind enda juurde? Vastus oli väga lihtne: minu vaimne ja füüsiline areng oli teistest ees. Loomulikult oli mulle ka geenidega palju kaasa antud, kuid peapõhjus oli mu mitmekülgne tegelemine kõikide spordialadega. Kogu mu mitmekülgsus oligi edu tagatis hilisemas spordielus.
Meie sport oli üles ehitatud sportlasekeskselt. Kogu materiaalne ja vaimne tähelepanu oli sportlasele suunatud. Treener oli teisejärgulises rollis. Pearaha tulekuga muudeti vana süsteem ja asemele tulid klubid. Kellegi arvates pidid meil tekkima suured pilootklubid (lapsed, noored, juuniorid, täiskasvanud, seeniorid, fännklubid).
See süsteem ei käivitunud. Treenerite keskmine vanus on tõusnud kriitilise piirini, järelkasvu neile ei tule. Kõrgkoolid enam treenereid ei koolita ja mis kõige hullem: treenerite sotsiaalsed garantiid on tõusnud päevakorda väga teravalt. Nendest probleemidest rääkisin juba kümme aastat tagasi, kuid keegi ei võtnud tõsiselt kuulda. Nüüd, kus probleem on jõudnud päevakorda, räägivad sellest kõik.
Praeguse pearahasüsteemi eesmärk oli lapsed tänavalt ära saada. See ülesanne on täidetud. Kuid saavutusspordis arengut ei ole. Laste saavutusspordiks puudub vajalik raha ja pole ka koolitatud ning pühendunud treenereid. Põhjus on väga lihtne: enamik treenereid töötab täiskohaga teistel töökohtadel. Lastega töö on enamasti teisejärguline, mitte tulemusele orienteeritud. Treenerite keskmine brutopalk on 309 eurot!? Isegi noorte saavutusspordi treeneritele palga maksmine ei ole täislahendus. Pilti tuleb vaadata tervikuna. Lahendustega on hiljaks jäädud. Seni kui uus süsteem ei ole tööle hakanud, tuleb vana töös hoida ja alles aeg näitab, mis oli õige, mis vale.