Kilvar Kessler: Linde pildistades on tähtis tunda neid ja nende keskkonda. (foto: Viimsi Teataja) Eestielu

MTÜ VEDA ja Viimsi Vallavalitsus tõstsid esile Kilvar Kessleri fotosid “Põder ujub“, “Kapten kivitäks“ ja “Roohabekas omas keskkonnas“ (vt fotosid VT 19. nov 2010). Endast ja oma hobist räägib Kilvar Kessler.

Kui kaua juba pildistate ja mis põhjusel hakkasite pildistama?

Fotohobi on olnud kahes laines. Esimene laine oli kooli ajal, kuid kustus ülikoolis. Teine laine tekkis tütrega. Nimelt sündis ta maikuus, armastas beebina ärgata suhteliselt vara hommikul. Kuna ise olen n-ö hommikuinimene ning samuti abikaasa säästmiseks hakkasime ilusatel kevad- ja suvehommikutel koos beebi ja vankriga jalutamas käima. Rohuneeme kaunist loodust ja elurikkust oli varahommikutel raske mitte tähele panna. Järgnes digipeegelfotoka ostmine ja tõsisem huvi, mis on üha tõsisemaks muutunud.

On see ainult hobi või ka tööga seotud?

See on rangelt ainult hobi ning kuni viimase ajani pigem üksnes endale ja lähedastele. Pildistamisel olen peamiselt piirdunud kodukandiga – Rohuneeme, Püünsi ja Kelvingi. Töid olen avalikustanud just soovist näidata viimsilastele, millises suurepärases keskkonnas nad elavad. Eriti soovin, et lapsed seda tajuksid.

Kindlasti omab rolli mu enda lapsepõlv Tallinnas Kentmanni ja Liivalaia (end Kreuksi ja Kingissepa) tänava nurgal, kus looduskeskkond juba siis sisuliselt puudus.

Mis ametit peate?

Olen pankade, kindlustuse ja väärtpaberituru üle järelevalvet teostava Finantsinspektsiooni juhatuse liige. Vastutan õigusküsimuste ning turujärelevalve eest. Kutselt olen vandeadvokaat. Lisaks õpetan finantsturuõigust Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas ja kindlustusõigust Tallinna Tehnikaülikooli Tallinna Kolledžis.

Miks pildistate just linde?

Mitu põhjust. Esiteks, Rohuneeme tipp riivamisi jääb paljude lindude kevadiselesügisesele suurele rändeteele. Näiteks üks tuntuim peatuspaik sellel teel on Matsalu. Seega eriti rände ajal võib kohata väga palju ning erinevaid linde.

Teiseks, Rohuneeme ümbritseb meri, võib leida roostikke, kiviseid ja liivaseid kaldaid, niitusid, põõsastikku ja ka mets on täitsa olemas. See tingib suhteliselt väiksel alal väga erinevate linnuliikide koosesinemise.

Kolmandaks, lindude pildistamine on väljakutse reaktsioonile, erinevate keskkondade mõistmisele ja talumisele ning ka tehnikale. Linnud on aktiivsed ja julgemad just hommikul, kuna öösel magades on neil kõht tühjaks läinud. Varahommikul ei ole eriti inimesi liikvel, kes loomi või linde ära peletaksid. See on tegelikult uskumatu, milliseid linde siit leida võib: merikotkastest varblasteni, tutkastest metsvintideni, kühmnokkluikedest väikekosklateni. Metsloomadest olen Rohuneemel kohanud põtra, metskitsi, rebaseid, abikaasa nägi jänest.

Teie konkursifotod lindudest olid suurepärased. Missugune tehnika teil on?

Loodusfotograafia meeldib mulle seepärast, et siin saavad kokku jahikirg, kompositsiooniküsimused ja füüsika. Koolis oli mu lemmikaineteks võrdselt ajalugu ja matemaatika. Ehk tehnika headus mängib rolli just selles, kui täpselt objektiiv valguse ning varju vahekorra edastab, kui kiiresti autofookus suudab liikuvat objekti jälgida, kui hästi käte värisemine saab kaotatud ja kui hästi see kõik vihmas, külmas või kuumas toimib. Loomulikult ka, kui kaugel olevad objektid saab optikaga lähedale tõmmata.

Kui lugejal on tekkinud tõsine huvi loodusfotoga tegelemise vastu, siis tasub raha koguda pigem hea objektiivi tarbeks, kuna digi(peegel)fotoaparaatide kered täiustuvad ülihelikiirusega. Kere vahetamise peale tasub mõtlema hakata alles siis, kui tegelikkuses on tunda, et kere selgelt piirab oskuste realiseerimist ja ta toimimine piltlikult öeldes kinnisilmi selge. Fototehnika puhul tuleb nimetada eelkõige kahte suurt tootjat – Canon ja Nikon, kuigi ka Pentax (Hoya, Tokina) ning Sony on jõudsalt teed rajamas.

Mis on linde pildistades kõige olulisem, kas kannatlikkus?

Teadmine – linnu ja keskkonna tundmine. Juhus – valgusolud, linnu asukoht ja poos jmt.

Aga loomi pildistades?

Üldjoontes kehtib sama ka loomade puhul. Rohuneeme loomade osas on mul, rebased välja arvatud, raske kõneleda, et teaksin, kust neid leida võib. Ei ole eraldi ka otsinud, nagu lindude puhul – ei ole nende asukohti eraldi otsinud. Pigem on asjad sattunud või juhtunud. Näiteks eelmise aasta kevadel olime naise ja tütrega väiksel matkal Rohuneeme kalmistu juures metsateel, kui kägu tuli meid üsna lähedale uudistama. Just sellel hetkel, kui sain objektiivi vahetatud, lähenes auto ja kägu loomulikult lendas minema.

Kas käite tihti ringi fotoaparaadiga ja hea foto saate juhuslikult või pigem lähete teadlikult välja plaaniga pildistada?

Käin igal vabal hetkel vähegi sobivate valgusolude puhul ühe korra “oma tiiru” ära. Juuni lõpus näiteks tähendab see ärkamist laupäeva hommikul kell 3.15. Olen tähele pannud, et loodus ei anna siis, kui kramplikult tahta saavutada, mingit tulemust. Loodus kipub siis andma, kui inimene on mõtteis looduse suhtes vaba.

Huvitav, kunagi tööalasel koolitusel Viinis kõneles pikka aega USA ühe suurpanga võlakirjade kauplemist juhtinud maakler üsna sarnast juttu: parimad tehingud sünnivad, kui pea on tühi ning ei ole ootuste, eesmärkide ja kohustustega ülekoormatud.

Kas olete osalenud veel mõnel fotokonkursil lisaks Viimsi valla omale? Kui jah, siis kui edukalt?

Olen pilte teinud pigem endale. Loodusfotograafide portaalis Looduspilt.ee olen mõned fotod küll avaldanud. Alles viimasel ajal on tekkinud mõtted, et võiks laiemalt konkurssidele mõelda või isegi osaleda, eriti kui see võimaldaks kaasa aidata kodukandi loodusrikkuse tutvustamisele või ka keskkonnahoiule.

Kitsed kodu vaatamas (foto: Kilvar Kessler)