JÄRJEJUTT: Vesterid - metsamehed Haaslaval
Stockholmis ilmus aastatel 1949- 1976 ajakiri „Eesti Metsamees Eksiilis“. 1968. aasta detsembrinumbris oli kirjas Edgar Vesteri mälestuslugu, kus ta kirjeldas oma noorepõlve eluolu Kriimanis ning jutustas üle Võnnu kihelkonna tuntud „jahi- ja metsamehest“.
„Minu poisikesepõlves elas meie naabervallas mees, kelle õige nimi oli August Treial, kuid keda kutsuti Jahi Augustiks, Punahabe Augustiks, Suureks Augustiks, Hulluks Augustiks, „jummalashunnikuks“ ja vahest ka „kuradiushiks.“ Kui talle midagi ei meeldinud, kirus ta läbi hammaste „jummalashunnik“ või raskemal korral „kuradiush“, aga see oli rohkem harjumusest kui kurjast. „s“ tähe asemel ütles ta susisevalt „sh“. Hääde meeste hulka teda ei loetud - ta jõi kõvasti, kuid kunagi midagi viina eest ei müünud ja vahel nõrgemaid kaitstes kakles kõrtsis. Ta oli üle kuue tolli pikk, alati kammitud punase vihthabemega ja jõudu oli talle antud rohkem, kui mitmele mehele kokku. Nii elas August Vastse-Kuuste mõisa valitsejamajas iseseisvat vaba mehe elu. Mõisas ei liigutanud ta kõrtki. Tal ei olnud üldse käskijat, sest vana mõisahärra testamendis oli pointerist linnukoerale, valgele ratsahobusele ja Jahi Augustile mõisa poolt kuni nende elu lõpuni prii eluase ja ülalpidamine ette nähtud. Isegi mõisahärra, noore von Gossardti käsud jäid täitmata, rääkimata valitseja või metsasaksa korraldustest. Kus aga August end omas miljöös tundis, oli mets ja jahipidamine. Enamuse ajast lonkis ta ettepoole vajunult, maani pikas hallis kuues, jalas kasetökatiga veekindlaks määritud „venekad“ (voodrita kollasest nahast Peipsi ääres tehtud pika säärega saapad, kerged, mugavad ja odavad) ümbruskonna metsades ringi, kaheraudne jahipüss „damasher“ (mälestus vanalt mõisahärralt) rihmaga risti kaelas ja omatehtud seljakott, kus vakalisele kartulikotile olid väikese sõrme jämeduse nööri otsad soppide (alumiste nurkade) külge seotud ja keskpaiga silmus käis kotisuu ümber, seljas. Tollal oli metsades veel vähe teid ja jahisaaki tuli endal kanda. Tihti juhtus, et August kõndis metsas kuni õhtuni sokk seljakotis, oli see siis tema või mõne jahikaaslase poolt lastud.
Peale Vastse-Kuuste mõisa metsade olid ka minu sünnipaiga Kriimani ning Ahjametsa ja Kurista metsad Augustile lahti. Ahja metsavahtidel ei olnud midagi tema vastu, kuid Ahja peamõisa metsahärra parun von Stackelberg ei lubanud tal sealsetes metsades liikuda. Nimelt August ei olnud sakste seas eriti populaarne nende mittekummardamise tõttu.
Augustit see Ahja metsades liikumise keeld ei häirinud, sest tal oli metsi ja maid kõndimiseks küllaga. Jahikeelu ajad olid talle pühad ja häda nende rikkujale. Ei läinud ta süüdlast urjadnikule ega mõisavõimudele üles andma, vaid karistas neid ise omal viisil. Jahikeelu ajal tabatud salaküti püssitoru painutati tavaliselt kahe ligistikku kasvava puu vahel kõveraks ja hirmsa ähvardusega saadeti eksija minema. Vahel räägiti, et Hull August olevat süüdlasele peale püssi rikkumise veel hirmu teinud või nagu ta ise ütles „olesh piaaigu mõne jummalashunniku mahha põrutanu.“
Tema ringiliikumine kergendas tunduvalt kohalike metsavahtide tööd, sest keegi korrarikkujatest ei võinud kunagi kindel olla, et August ootamatult välja ei ilmu.
Mind ei kutsunud August eesnime järgi, vaid ütles lihtsalt „poish“. Tema põlve peal istudes tegin ma kaasa palju „jahishõite“, küll kohalikesse metsadesse või Peipsi ja Võrtsjärve taha. Mulle ja memmele oli Augusti tulek alati vahelduseks, sest kuigi ta aeglaselt ja vaikselt rääkis, tuli ikka mõni uudis päevavalgele. Meilt sai August vastutasuks alati hää kõhutäie ja võileiva tasku pealekauba. Kui August vihategemise ajal meile sattus, siis ta tõi mu memmele seljatäie värskeid vihtasid ja minule mitu väikest vihta pealekauba. Kui parasjagu saun ka köetud oli, siis me kahekesi „leime saunash laval mihe moodu.“
Lihtsameelne ja sirgjooneline August oli minu taadile (Kriimani mõisa metsaülem Kaarel Vester) ja Kurista metsavaht Loskiti Kaarlile igati vastuvõetav kaslane. Kategooriliselt oli aga Augustile keelatud purjus olekus nende kodudesse tulek või viinaaurudega jahile minek. Siis saadeti ta jalamaid minema ja August respekteeris seda keeldu. Kord jätsid taat ja Loskit jälle Augusti maha, sest see oli õhtul napsine olnud. Jahimehed läksid ise Kajaksoo äärde mõtusemängu passima. Polnud kuulda ei mõtuse lendu ega laulu. Mõtusemängu asemele aga hakkas soost kostma jalaastumist ja jääkirme klirinat, mis vahepeal katkes nagu kuulatamiseks. Mehed, kes olid kindlad salaküti kohaolekus, tõmbusid tagasi, et lasta sel tulla kõvale maale otse nende kahe vahel. Pilt, mis neile allapäikest avanes, olnud aga järgmine: rabamändide vahel hüples mättalt mättale paljasjalgne August, punane habe lehvimas. Kui varvastel vahest liiga külm hakanud, peatunud ta mõnel mättal ja hõõrunud varbaid vastu püksisäärt, ise kissitades „ksh, ksh.“ Kui nüüd taat ja Loskit ta kuival maal pearaputamisega vastu võtsid, seletanud külma käes kaineks saanud August: „Ta kõrtshimiish, jummalashunnik, esh anna „venekaid“ tagashi, shissh ma tulli palla jallu.“
Selgus, et eelmisel päeval oli August Lootvina kõrtsis ennast täis tõmmanud ja vahetanud „venekad“ viina vastu. Kõrtsimees täitis taadi ja Loskiti käsku, et kui August saapad maha joob, ei anna talle neid talle enne kätte, kui ta raha ära toob. Kui nüüd August öösel viinauimast ärkas, meenus talle, et teised lähevad jahile Kajaksohu ida poolt, tema aga läks palja jalu otsesihis läänest üle raba.
Enamasti oli August aga kaine ja siis oli ta taadil ja Loskitil mõnus matkaja jahikaaslane. Mille üle August vahel siiski porises, oli taadi keeld Kriimani ja Ahjametsa metsades hagijatega sokujahti pidada. Sama tegi ka Loskit Kurista metsades. Vastse-Kuuste maadel peeti aga tihti hagijatega sokujahti ja kui mõni sokk Kriimani poole jooksu pääses, siis tõmmati hagijad tagasi ja loom jäeti rahule. August olevat säärastel kordadel öelnud : „Ta shikk, jummalashunnik, lätt ilmasht vällä, lätt vana Veshtri panka.“
Suvel meeldis Augustile seeni korjata. Eriti maitsesid talle puravikud. Teised seened olid ka hääd, kuid puravike vastu need ei saanud. Juhtus August puravikega maa alale, pani ta püssi puu najale, avas seljakoti ja hakkas seeni korjama. Ta ei lõiganud kunagi puravikku, vaid murdis selle maast lahti ja alles siis lõikas mullase osa ära, öeldes, et „ Shis kashvash vashtne sheen uueshte.“ Alati aga ei lõppenud sokujahil olles puravike korjamine hästi.
Kord, kui August seeni murdis ja püss puu najal oli, jooksis sokk otse tema juurde, aga enne kui August püssini jõudis, oli sokk kadunud. Siis olevat vihane jahimees „venekatega“ puravikke tampinud, et „na kuradiushi ripendäshe shul jalun igäl puul.“
Kuigi August sai „poishiga“, ehk siis minuga hästi läbi, juhtus ükskord pahandus. See oli umbes 1908. aasta paiku, kui kirikuõpetaja Matthias Johannes Eisen koostas brošüüri „Kefiir, tervise jook“. ´Meie taat tõi siis linnast kefiiriseened, milliseid paljundati jahtunud keedetud piimaga ja nii käis see vanalt pudelilt uude.
Pudelid olid korgitud ja kork oli nööriga tugevalt peale seotud. Vahel pääses aga kork lahti ja siis lendas pudeli sisu üle terve toa laiali. Õnnetuse ärahoidmiseks avati keefiripudeleid tavaliselt õues.
Kord olime vennaga õues pudeleid avamas ja minul kahtlasevõitu sisuga pudel käes, kui August meile tuli. „Poish, mesh sha tan vigurdat“, oli küsimine. Vend seletas ja August võttis pudeli minu käest enda kätte. Järgmisel hetkel oli aga kogu kefiir tema punases habemes. Taat ja vend said kõvasti naerda, kuid August, esimesest üllatusest toibunud, oli minu vastu väga jäine. Viisin talle seebi ja käterätiku ja taganesid igaks juhuks kaugemale.
Pärast seda juhtumit oli meie kandis kefiiri tahtjaid palju, kes viisid meilt juuretist ja ise jooki kodus tegid. August aga ütles kefiiri kohta „pallash hapu lörtsh.“ Pärast Vabadussõda oli August Treial Kaiaveres Kannu metsavahiks.“
