Jõulud koolis
Vahel tuisuse ilmaga rakendas isa hobuse saani ette, sõidutas lapsed kooli ja pärast tunde koju. Ümbruskaudsed lapsed võeti sõitma, nii palju kui saan või regi mahutas.
Jalgsi kõndimisel olid ka oma head küljed. Ülekaalulisi ei olnud ja haiguste pärast puuduti harva. Selliseid gripipuhanguid nagu nüüdsel ajal ei esinenud. Läkaköha oli igapäevane haigus.
Sellepärast ei jäetud kooli minemata. Meelde on jäänud üks aasta, kui ootamatult levis difteeria. Tervise kaitsel oli oma osa ka talutoas asuval reheahjul. Seda köeti talvel iga päev. Õuest tulles olime sageli läbimärjad või külmunud.
Tavaliselt saadeti meid ahju peale sooja. Ahjupealne oli kaetud paksu saanitekiga. Seal oli hea istuda ja lugeda või mängida. Sageli avati ka keriseuks. Asetades jalad üle ahjuveere sooja keriseõhu kohale, hävisid haiguste tekitajad juba eos. Oma lapsepõlvest ei mäleta ma, et oleksin nohu põdenud.
Jõulupühadel oli koolis tähtis koht. Valmistused algasid varakult. Tuletati meelde Jeesuse sünnilugu, õpiti pühadesalme, jõululaule ja näidendit. Kirjutati jõulukirjandeid, joonistati pühadekaarte.
Käsitöö tunnis õpetati jõuluehete tegemist. Tegime jõulutähti, lumehelbeid, jänkusid, värvilisest paberist kette ja tuulerattaid. Viimaseid sai kooli vaheajal lumehangedel veeretada, ilusamateks tunnistatud ehted riputati kooli jõulupuule.
Kooli jõuluõhtu toimus paar päeva enne pühi. Üks suurem klassiruum tehti koolipinkidest tühjaks. Sisse toodi pikad pingid. Nurgas oli suur, uhke jõulukuusk. Klassi ühes otsas, jõulupuu kõrval oli väike lava. Selle ehitasid vanemate klasside poisid koos õpetajaga.
Jõuluõhtule e. jõulupeole sõideti koos isa ja emaga. Taludes rakendati hobused saani või ree ette. Rakendid olid pidulikud. Ehitud valjad, uued ohjad, rõõmsavärviline look, aisakellad ja roosidega kirjutatud saanitekk. Lapsed paigutati rekke või saani isa ja ema vahele, saanitekk ninani. Ohjad olid isa käes ja sõit võis alata.
"Kui hea on mälestada lumiteed, kaht ohjaharu isa kinnastatud käen ja hõbehalli hobust aiste vahel. Kaks ohjaharu kahel pool mu kätt Ja hangeharjal lendab meie saan."
Kordasin mõttes seda Visnapuu luuletust. Pidin seda koolis deklameerima. Mulle jäid salmid hästi meelde ja olin sagedane ilulugeja. Kooliõu oli saane ja regesid täis. Riietuti lahti ja koguneti klassi. Nüüd, suurena, imestan, kuidas küll kõik sinna ära mahtusid. 60-70 õpilast ja nende vanemad. Klass oli puupüsti täis.
Kooliõpetaja ütles avasõna. Tuletas meelde jõulupühade tähtsust, kiitis- laitis õpilasi ja andis sõnajärje esinejatele. Lauldi jõululaule, loeti luuletusi, peeti kahekõnesid, esitati jõulunäidendeid.
Jõululauludeks rivistati üles kõik õpilased, ka need, kes viisi ei pidanud. Pärast saime õpetajalt valesti laulmise pärast noomida.
Meie olime aga uhked, mis sest et valesti aga vaat kui kõvasti! Kommikotid saime ka. Pärast viimast esinemist läksime reas õpetaja juurest läbi ja meile ulatati kommikott, tänasime viisakalt. Jõuluvana ma ei mäleta. Kommikotid muretsesid ilmselt lapsevanemad.
Õige lõbu algas alles pärast pidu. Lapsed pandi taas rekke ja algas kojusõit. Siis näitasid peremehed, mis nende hobused väärt on.
"Lund varjulaua vastu viskab täkk, ja vastu silmi lendab kabjalt lund Me saanijalased on vaevalt maan, kui juba seljataga regedest on kett."
Need värsiread on pärit Visnapuu luuletusest. Enam paremini ei saa kojusõitu kirjeldada.
Kodus jätkus juttu veel paljudeks päevadeks. Väljavõte "Jõulumälestusi Muraka küla inimestelt..."
