Soomes jätkas Paul Saar õpinguid Helsingi usuteaduskonnas. 1948. aastal saadeti ta sundkorras tagasi Nõukogude Eestisse, kus sama aasta 9. mail ordineeriti kirikuõpetajaks ning määrati teenima Vändra ja Tori kogudust. Paul kolis koos emaga Vändrasse.

Elukohaks sai ruumikas pastoraadihoone, kus elasid endise õpetaja Jaan Nuudi (õpetaja Vändras 1911-1935, suri 1938. a.) abikaasa Henriette Costancia, organist Marie Käär abikaasaga, kirikuteener Bernhard Kapsi koos õe ja õelastega. Marie Käär (neiuna Mürk) elas seal juba 1933. aastast, kui õp Nuudi ta köstri asetäitjaks võttis. Marie oli väga korralik ja kohusetundlik organist ja kantseleiametnik, õpetaja esimene abiline, kes tohtis ka kodus last ristimas käia ja kodust matust korraldada.

Vändra tundus Paul Saarele usuliselt väga mahajäänud kohana. Kõige rohkem imestas ta selle üle, et peielauas ei peetud mitte ainult mälestussöömaaega, vaid koonduti üsna pea gruppidesse ning hakati kaarte mängima. Selle kombe olevat vändralastele pärandanud tuntud hasartmängija Alexander von Ditmar.

Teine kogudus, mis Paul Saare hooldada määrati, oli Tori kirik. Kirikust olid järele jäänud vaid püsti seisvad varemed. Venelased pommitasid kirikut 1944. aastal, kuna nad arvasid, et kiriku tornis asub sakslaste suurtükiväe juhtimispunkt.

Õpetaja Saar pidas Toris paar korda kuus teenistust selleks seatud köstrimaja saalis. Kodudes käis Paul Saar ikka jalgrattaga. Ta sai tuttavaks mitmete toredate peredega, kuna oli ise väga lihtne ja abivalmis inimene.

Alati oli ta teretulnud Anton Õunapuu kodus. Muret tundis Kurgja saatuse pärast, kus Jakobsoni kolm vanapiigast tütart ei olnud suutelised talu eest hoolt kandma. Õpetaja käis isegi Tallinnas kultuuriministeeriumis seda olukorda tutvustamas.

Maarjapäev 1949. Juba eelnevatel päevadel hakkasid levima jutud, et midagi koletut on saabumas. Alevis oli hulgaliselt sõdureid ja kohalikud kommunistid olid nendega mestis. Maria teadis Paulile öelda, et inimesi hakatakse ära viima ja pastoraadist pidavat ka üks võetama.

 „Kes muu kui mina! Vangina Soomest tagasi toodud, vaimulik ja rahvavaenlaste hulka arvatud mees," oli Paul kindel ja hakkas kotti pakkima.

Võeti kaasa hoopis kirikuteenri õe perekond, kuna õe mees, Eesti armee tegevohvitser, oli viidud juba varem. Paul võttis valmispakitud koti uuesti lahti ja imestas, miks teda kaasa ei võetud, sest teda jälgiti pidevalt, nuhiti, käidi jutlusi kuulamas.

Paul Saar 1949. a Vändra kirikus

Ajapikku tuli välja, et kass tahtis veel hiirega mängida ... Kui algas kolhooside loomine, võeti pastoraat kolhoosi käsutusse. Elanikud pidid leidma endile uued elukohad. Marie Kääri võttis oma majja elama Leinjärve pere, Paul Saare kutsus peapiiskop Tallinnasse Kaarli kogudusse. 1953. aastal, kohe pärast Stalini surma arreteeriti Paul Nõukogude Liidu julgeolekuteenistuse poolt „riigireetmise" pärast, mõisteti 25+5+5 ja saadeti Siberisse Omski vangilaagrisse. Vabanes tänu Hruštšovi amnestiale 1956. aastal. Seejärel töötas Varbla, Karuse, Hanila ja Hageri koguduses. Aga julgeolek oli tal pidevalt kannul. Otsiti kirikuõpetaja jutlusest seda, millest kinni haarata. Kirikulistelegi said nuhkide näod tuttavaks.

Paul Saar oli abielus soomlanna Marttaga. Neil oli poeg Juha-Pekka. Martta sai liiklusõnnetuses surma.

Teise abikaasa Niina Adorovaga sündis perre tütar Anna, kes on tõlkinud koos Lea Jürgensteiniga eesti keelde Martti Issakaineni raamatu „Soomepoisi elurännak", mis jutustab Paul Saare elust.

Elupõline kirikuõpetaja on meenutanud Nõukogude Eestis elatud aega nii: "Oli kole aeg ja kole süsteem, aga ma elasin selle üle. Erilised aastad olid 1989-1990, kui rahvas massiliselt kirikusse tuli. Kahjuks paljud neist vaid humanitaarabi järele."

Paul Saart on tunnustatud Valgetähe IV klassi teenetemärgiga (2001), Soome Valge Roosi Rüütelkonna I klassi teenetemärgiga (2002), EEELK Teeneteristi II järguga (2007), Soome kiriku Püha Henriku Ristiga (2008).

Paul Saar suri 5. märtsil 2010. a. ja maeti Hageri surnuaiale. Ta teenis Hageri kogudust 26 aastat.