Esimene suurem mure oli varustuse hankimine. Kunagi kurni heal tasemel mänginud Enn Raimla nõuandeid silmas pidades sai seegi mure murtud: hangiti nii viskekepid kui ka kujundid. Kui avastasime Kaarma spordimaja kõrvalt veel omaaegse kurniväljaku, võisid treeningud alata. Mõne õhtuga kujunes välja ka võistkonna lõplik koosseis: Tõnule ja Gabrielile lisandus tuntud jooksumees Tarvo Pihlas, ning treeningud jätkusid.

Võistluspäeva hommikuks olid kõik mehed ühel meelel, et minnakse peamiselt õppima, aga viimaseks ei tohi jääda. Etteruttavalt olgu öeldud, et nii ka läks.

Üldse võistles kuus valda: Leisi, Mustjala, Salme, Kärla, Kaarma ja Pöide. Sellises järjestuses ka lõpetati. Kui meie võistkonda saatis algul nn algaja õnn, siis lõpupoole kippus õnn meile selga pöörama ja pidasime maha vägagi tasavägise heitluse Pöidega, kus võistlesid kaks õrnema soo esindajat ja üks mees. Varumängija oli paraku veel vankris ja otsest abi väljakul temast ei olnud, aga investeering tulevikku oli tõsine!

Teada on, et meist ettepoole tulnud valdades käib kurnimäng täie hooga, kuna see on mitme võistluse kavas (Viidumäe mängud jne). Kogemusi saime aga kuhjaga ning idanema pandi mõte endale valda uue väljaku ehitamisest, sest see ala on reeglite poolest tõesti lihtne ja osavusmänguna päris põnev.

Loodame, et mõte ainult idanema ei jää, vaid ühel päeval ka teoks saab. Tänan veel kord kogu võistkonda ning ega muud, kui harjutama ja võistlema!