Mart Reino suvel Mukre rabas. Fotod: erakogu

Alustades algusest, kust Sa pärit oled?
Sündisin, kasvasin ning koolihariduse omandasin Tallinnas, kuid Kalbu küla Kangru taluga olen seotud sünnist saati. Kõik suved, koolivaheajad ja ka nädalavahetused lapsepõlves möödusid mul siin. Sügavad juured on mul siin, sest isapoolne suguvõsa on Kalbust pärit.

Kuidas Sa tagasi juurte juurde sattusid? Arvatakse ju, et linnas on palju rohkem võimalusi ehk linnaõhk teeb vabaks.
See võis olla nii sajandeid tagasi, kui omavolitsevate mõisnike eest linna põgeneti, tänane linnaõhk ei tee vabaks, vaid haigeks. Mul on alati olnud vaja palju ruumi ja avarust, linnas elatakse „pead ja peed“ koos nagu loomad laudas, mulle see ei sobi.

Kas otsus maale tulla tuli kergelt? Kaalusite maaelu plusse-miinuseid?
Otseselt plusside-miinuste vaagimist polnudki, oli vaid tunne, et ei soovi oma lapsi üürikorteris või linnatänaval üles kasvatada. Pärast esimese lapse sündi tulimegi oma kalli naise Kaidiga maale n-ö nagu ajutisse pelgupaika, mõttega, vaatame, kuis edasi. Nüüdseks on pelgupaigast saanud kodu, kus meile meeldib. Võib öelda, et otsus maale tulla tuli kergelt, intuitiivselt.

Tean, et lõpetasid Eesti Kunstiakadeemia.
Eesti Kunstiakadeemias õppisin metallikateedris. Läksin sinna sooviga õppida sepakunsti, kuid sisseastumisel pakuti võimalust õppida hoopis ehtekunsti. Võtsin võimaluse rõõmuga vastu.

Kust tuli mõte üldse metallierialale astuda? Mis Sind metalli kui materjali juures paelub?
Arvan, et valisin metalli eriala intuitiivselt ja see tunne ei ole mind petnud. Metalli kui materjali juures paelub mind tema muutlik olemus– esiteks erinevaid metalle on palju, igal neist on oma iseloom ja nägu. See, kuidas nad töötlemisele alluvad ja kuidas reageerivad, võib olla väga erinev. Lisaks on erinevaid metallitöö tehnikaid väga palju, spekter on lai. Normaalolekus on metallid külmad-kalgid, kuumtöötluse käigus muutuvad tulisteks, elastseteks, voolavateks. Metallitöö käib enamasti läbi tule, metalle töödeldes peab olema korralik tuletaltsutaja.

Oled oma koju ehitanud ka sepikoja, milliseid töid/ tehnoloogiaid see võimaldab?
Minu eksperimentaalne sepikoda(nagu ma ise seda nimetan), on sisse seatud vanasse laudahoonesse. Seal on säilinud muldpõrand ja sajandivanused, meetripaksused paekiviseinad. Põhilisteks tööriistadeks on seal ääs, alasi, haamer ja kruustangid, relakas, keevitus, puurpink – nendega teeb kõik elementaarsema juba ära. Teen hõbedast ehteid, värvilisest lehtmetallist erinevaid tarbevorme, pronksivalu ja rauast sepiseid.

Kelleks Sa ennast ise pead, kas pigem käsitööliseks või kunstnikuks?
Eks ma hingelt olen ikka kunstnik, aga see ei ole amet. Nii et pigem pean ennast käsitööliseks, teen erinevaid individuaalseid tellimustöid ja kui aega üle jääb, siis eksperimenteerin millegi uuega. Tean omast käest, et nende tellimustega on kord nii, kord naa. Ehk ühel hetkel neid on, siis võib järgneda vaiksem periood.

Mis toob leiva lauale? Kas tegeled veel millegagi peale oma sepikojas toimetamise?
Tõepoolest, tellimustöid pidevalt palju ei ole. Kuid metallitöö on suhteliselt kallis töö – kui ühe töö ära teen, siis on mõneks ajaks hooletu. Lisaks olen osalise koormusega Viljandi Kultuuriakadeemias õppejõud ning ka Kohilas Tohisoo mõisas juhendan metallitöö huvialaringi.

Kuidas sattusid Viljandisse ja keda sa seal õpetad?
Viljandisse kutsuti siis, kui hakati kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonda metallitöö eriala õppekava looma. Koolitame seal heade käsitööoskustega metallieriala spetsialiste, kes pärast kooli lõpetamist oleks võimelised alustama omaenda väikese käsitööettevõttega, nõnda et eriala järjepidevus ei katkeks ega kaoks.

On Sul hobisid ka peale armastuse metallitöö vastu? Mida Sulle n-ö vabal ajal meeldib teha, muidugi kui seda üldse jääb?
Vaba aeg lösutamisele ei kulu, maal tööpuudust pole. Talvel tuleb küttepuid teha ja ehituseks palke langetada, kevadel on aiandus ja potipõllundus, suvel ehitustööd, sügisel tubasemad tööd. Lisaks on mulle kogu elu meeldinud iga ilmaga niisama metsas hulkuda. Üheks hobiks on kindlasti ka fotograafia– Eesti loodus on näiteks makrotasandil kaunis rikkalik. Ülevaade minu töödest ja tegemistest:reinomart.blogspot.com


Tõmblukuga avatav vasest karp.

Pronksvalu miniatuur.

Hunthammas-mustriga hõbedast käevõru.