See kõik on üks suur ilu. Et suurele areenile võistlema pääseda, tuleb aga näha tohutult vaeva. Diana Reinsalu (pildil võistlemas) treener Tiiu Valgemäe sõnul jõuavad tippu vaid kõige tahtejõulisemad. Foto: Toomas Volmer

Tema kindel siht on profisportlase karjäär, kuid et selle tasemeni tõusta, on vaja jääd, jääd ja veelkord jääd. Too fraas pärineb Diana treenerilt Tiiu Valgemäelt. Karjääri jooksul ka Venemaal ja Soomes treeneriametit pidanud naine ütleb, et andekas võib ju olla, kuid see ei tule välja, kui puudub töökus. Töökus on omadus, mida saab arendada, kuid selleks on uisutajale vaja jääd.

“Kui sa oled andekas kodus pärsia vaiba peal, teed ujumisliigutusi, siis vette minnes upud ära, sest pole vees käinud,” toob ta võrdluse. “Sama on uisutajaga, tal peab olema jää, ta peab kogu aeg olema oma keskkonnas.” Andekust on Dianal küll, ja töökust ka. Kuuel päeval nädalas teeb ta trenni ning kui lisada veel koolitunnid, siis millegi muu jaoks eriti aega ei jäägi. Kuid see on tütarlapse enda valik. Olen väga rahul, ütleb ta ajakirjanikule.

Selline pühendumus toob ka tulemust. Mullu oli Diana juunioride Eesti meistrivõistlustel kolmas. Septembri lõpus Tallinnas avatud Tondiraba spordihallis toimunud rahvusvaheliselt esinduslikul Junior Grand Prix’l oli Diana eestlastest edukaim.“ Ta tegi eestlastest parima tulemuse suure edumaaga,” ütleb Tiiu Valgemäe. “Järgmine eestlane oli 20 punkti kaugusel.”

Neid saavutusi nimetab kogenud treener “pisikesteks edusammudeks”. Järgmine samm, juba märksa suurem, on märtsis Tallinnas toimuvad juunioride maailmameistrivõistlused. Sinna on aga veel pikk tee minna. Junior Grand Prix’l oli Diana eesmärgiks kahe keeruka elemendi, kolmkordsete hüpete sooritamine. See ülesanne sai täidetud. “See oli tule proov,” ütleb Tiiu Valgemäe, “sest ta pole varem sellise mastaabiga võistlustel osalenud.”

Televiisorist iluuisutamist vaatavale “tugitoolisportlasele” võib tunduda, et mis seal vahet, jää on jää; väljak, kus uisutatakse, ikka sama. Tegelikult on vahe n-ö treening- ja võistlushallide vahel väga suur.

“Treenida hallis, kus pole tribüüne, kus on hoopis teine valgus– kui sa lähed sealt halli, kus on selline valgustus, et silmad hakkavad momentaalselt vett jooksma, kus on meeletu avarus,” kirjeldab treener. “Et kogemust oleks, selleks peab käima võistlustel.”

Diana on päris hea võistlusnärviga, leiab Valgemäe, kuid võistlusi oleks ikkagi rohkem vaja. Viimati saadi kutse Saksamaal Dresdenis toimunud Junior Grand Prix’le, kuid rahapuuduse tõttu tuli sellest loobuda .Et juunioride MMile pääseda, on Dianal aga vaja täita nõutav punktisumma. Selleks on vaja käia rahvusvahelise uisuliidu(ISU) võistlustel. Lisaks on vaja võita Eesti juunioride meistrivõistlused. “Ettevalmistus on tõsine ja jääd nõudev,” ütleb treener. “Vabakavas on vajalikud punktid täidetud, lühikava punktides jääb veel natuke puudu.”

Ettevalmistus tänavuseks hooajaks algas suvel, mil Diana käis kuu aega kestnud laagris USAs. Raha lendudeks, elamiseks ja treenimiseks tuli ise leida, sest Eesti Uisuliit toetab vaid suurvõistlustel – Euroopa ja maailmameistrivõistlustel –esinemist. Siin tulid appi sugulased-tuttavad ning Kiili valla elanikud. Suust suhu levinud infoga leiti toetajad, et kokku saada USA laagri jaoks vaja minev summa – 6000 dollarit. Kohalike abiga saadi laagriraha kokku.

Diana räägib, et USA laager oli juba seetõttu vajalik, et treenida koos endast paremate iluuisutajatega. “Kui trennis oskab raskemaid elemente iga teine, kes sinust mööda sõidab, siis tekib ka endal suurem tahtmine,” ütleb Tiiu Valgemäe.“ Eestis selliseid konkurente pole.”

Dianaga tegelesid USAs treenerid, kes õpetasid “uusi asju”. Nii ütleb ta ise. Ja jää oli teistmoodi. Eesmärgiks oli laagri jooksul ära õppida kaks kolmekordset hüpet, ja sellega sai Diana hakkama. Päevas tegi tütarlaps viis korda trenni.Nüüd tuleb juurde õppida veel üks kolmene hüpe, leiab treener, ja parandada kava üldist kvaliteeti.

Selleks on, jällegi, vaja jääd. Ja jää on kallis. Eriti Eestis, kus jäähalle üleliia pole. Tundub, et neid kerkib pidevalt juurde –viimati Lasnamäel – kuid jää kasutamise hinda see alla ei vii. Praegu teeb Diana kuus korda nädalas trenni. Õppemaksu eest, mida ta maksab Tiiu Valgemäe Uisukoolis, piisab päevas 50 minutiks jää kasutamiseks. Et tippu jõuda, ja seda soovivad nii tüdruk kui tema treener, tuleks päevas jääl viibida kolm tundi.

“Üritame aega juurde osta, et saaks vähemalt kaks tundi päevas,” ütleb Tiiu Valgemäe.“ Kuid lisaks on vaja veel koreograafe. Uisutamine on väga kallis ala.”

Lõpmatuseni ei saa heade toetajate – sugulaste, tuttavate ja muidu heade inimeste – peale loota. Tee tippu nõuab andekust tööd, kuid ka raha. Kui tütarlapse tase on tõusnud ja tulemused paranenud, tuleb ka rohkem trenni teha ja võistlustel käia. Rahaprobleem on Eesti iluuisutamises üldisem, ütleb Valgemäe, ega puuduta vaid Dianat.

Nüüd otsitakse võimalusi, et ettevalmistus juunioride MMile oleks maksimaalne. Ja usku on samuti vaja. “Kui ma poes käin, siis seal on kast, kuhu saab koertele toitu osta, ja ma ostan alati,” ütleb Tiiu Valgemäe muiates. “Ma mõtlen siis, et võib-olla keegi kõrgemalt näeb ja annab meile ka midagi.”