Karukäpa talu perenaine on oma eluga rahul
Reet on enda sõnul sündinud huvitaval päeval - 17. juunil 1940. Teatavasti on see päev, mil Venemaa väed tungisid Eestisse. (Nii et kui Reet pärast Eesti iseseisvumist läks isikutunnistust taotlema, küsiti temalt, kas ta on sündinud hommikul või õhtul. Nimelt on päeva esimesel poolel ilmale tulnud sünnijärgsed Eesti Vabariigi kodanikud, õhtuks aga oli meil juba hoopis teine riik). Reeda sünnikoht on Karukäpa talu Kilksamal. Sõda ta oma lapsepõlvest isegi pisut mäletab - kuidas nad perega keldris varjul olid. Reet on pere vanim laps, õde ja vend sündisid mõlemad kaheaastaste vahedega. Karukäpa talu peremees oli fanaatiline rebasekasvataja, tema järeltulijad meenutavad, et kodus räägiti ikka rebastest, mitte lastest. Noorpõlves Koongas punarebaseid kasvatanud, taotles Reeda isa asunduste loomise aegu omaenda farmi jaoks krunti Kilksamal ja sai veidi üle 4 hektari maad. Maja ehitamine jäigi sõja ja pere juurdekasvu tõttu pooleli, ikka oli siin-seal midagi tegemata. Peale rebaste peeti veel erinevaid taluloomi ja -linde - toit pidi tollal ikka omast talust võtta olema. „Lehm, siga, lambad, kanad, kõik pidid olema, sest muidu poleks see mingi talu," räägib Reet. „Aga kui tänapäeval öelda, et pead hakkama kõiki neid loomi pidama, et üldse toime tulla - no see on ilmvõimatu ju! Elu on ikka väga palju muutunud, aga inimesed ei mäleta seda enam, ikka ütlevad, et vanasti oli parem ja vanasti oli kõik odavam. Tühjagi, elu oli ikka väga raske!" ei mõista Reet vanade aegade tagaigatsemist. „Isa kohta ilmselt arvati, et kui ta rebaseid peab, siis ta müüb karusnahku ja küll ta on rikas. Ta iga senti luges," rõhutab Reet, „käis poes ja pärast kirjutas üles, mida ostis ja kui palju see maksis."
Kui seitsmeaastane Reet kooli läks, diagnoositi tal luupõletik ja nii tuli suur osa ajast veeta klassiruumi asemel hoopis haiglavoodis. Sellest ajast harjus ta üksi olema ja seltskonnalõvi temast ei saanudki. Sügisel pidi Reet uuesti esimesest klassist alustama. Kuuenda klassini käis ta Kilksama mittetäielikus algkoolis. Sel ajal elas Kilksamakandis üksjagu rahvast, oli suur ja uhke sovhoosi rahvamaja, kus asus raamatukogu, toimusid tantsupeod ja vaadati kino, elati aktiivset seltsielu, suuremate tööde tarvis korraldati talguid. Rahvamaja kõrval kenas kaasikus käisid noored kiigel, peeti spordivõistlusi. Nõukogude ajal omastas kolhoos Karukäpa rebasefarmi ja tippajal peeti seal ligi 2000 naaritsat ja 500 rebast, tööd sai pea 60 inimest.
Seitsmendasse klassi läks Reet Pärnu Lydia Koidula nimelisse keskkooli ja pidi sellest ajast elama linnas üürikorterites, kuhu hiljem kolisid ka tema õde ja vend. Pärast keskkooli töötas Reet paar aastat rebasekasvanduses (fotol on noor rebasekasvataja Sauga Sovhoosi direktori Väino Raidmetsaga), enne kui otsustas Tartu Ülikooli geograafiat õppima minna. Esimesel katsel sisseastumine ebaõnnestus, kuid aasta pärast läks paremini ja ülikooli lõpetas Reet füüsilise geograafia erialal. Kateedrijuhataja saatis neiu Tallinna 25 rublaga ja sõnadega „mine otsi, kes sind kosib." Reet sai tööd geoloogiainstituudis ja jäi sellele töökohale truuks kuni pensionileminekuni. Kümneid aastaid tuli Tallinnas elada kitsukeses ühiselamutoas ja kui Reedale eraldati korter Lasnamäel, oli õnn suur, olgugi, et betoonkarbis tuli kogu siseviimistlus ise teha. Ehk just sellest ajast on pärit Reeda huvi puutöö vastu.
Teadus on paelunud Reeta terve elu ja 1997. aastal omandas ta doktorikraadi geoloogias. Teoseid ja publikatsioone, kus Reet autorina märgitud, on Karukäpa talu perenaisel kodus terve virn - nii eesti, vene kui inglise keeles. Valitud eriala on Reedal võimaldanud väga palju reisida, üheks huvitavamaks käidud kohaks, peab ta kaugel põhjapolaarjoone taga asuvat Teravmägede saarestikku, kuhu Nõukogude Liit oli saatnud oma vaprad söekaevurid. Aga rännuteed on Reeda viinud ka kõrbetesse, Koola poolsaarele, mitmesse Euroopa riiki ja ka Ameerika Ühendriikidesse. „Ma olen ikka hullumoodi ringi lasknud," leiab Reet ise.
Kui aga Nõukogude Liit lagunes, tahtis Reet oma juured kindlamini isakodu mulda lükata ja taotles talu tagasi. Et kohta aga kinnistusraamatusse kantud polnud, pidi Reet selle kogu täiega uuesti välja ostma. „See oli päris suur põnts. Aga kuna ma olin juba alustanud, siis ma pooleli ei jätnud enam," meenutab ta. Rahast rohkemgi tuli talumaadesse matta tööaega, mida kulus metsa kasvanud põldude taastamiseks tohutult. Keeruliseks tegid maaparanduse vanad rebasefarmi vundamendimüürid, mis ootamatutest kohtadest välja tulid ja masinaid lõhkusid. Betooni leiduvat maa sees siiamaani. Lõpuks, kui maaparandus tehtud ja viimanegi vits lõputust pajuvõsarägastikust põletatud, külvas Reet esimese põllu peale kanade tarvis otra. „Ja sinna ta jäi muidugi, sest koristada polnud millegagi. Vikatiga!" naerab Reet.
Peale kanade on ta pidanud hanesid, sigu ja üht närvilist Tori täkku, kellele peale Reeda keegi ligineda ei julgenud. Suguvõsa noored mehed, kes esiti hurraaga Reeta talupidamises abistasid, kadusid peagi tulusamat tegevust otsima, aga Reet oma visadusega jäi. Olgugi, et põhitöö kõrvalt talu pidamine on üks suur stress. „Kõik läks käest ära, iga laupäev-pühapäev püüdsid rabada ja... Tallinnast käisin siia ikka igal nädalal, tollal bussipilet ei olnud nii kallis. Pärnust Tartusse käisime lennukiga, sest aeg maksis rohkem kui lennukipilet!" meenutab Reet.
Et savisel ja pinnaveest raskel maal ei tahtnud miski õieti kasvada, hakkas Reet katsetama mustsõstraistikutega. Selle käigus on Karukäpa perenaine kasvatanud hinnanguliselt 40 sorti mustsõstraid, kuni leidis paar sorti, mis tema talu maadel end hästi tunnevad. Põõsapõlde on ligi 3 hektarit, mida Reeda sõnul ei ole sugugi palju. Tööstuslik tootmine, nagu näiteks Hollandis tavaks, ei ole tema jaoks. „Seal on kõik joonlaua järgi, absoluutselt mitte midagi seal käsitsi ei tehta. Ise need kasvatajad marju ei näe! Tuleb kombain, korjab ära, kaalutakse ära, saad raha kätte, ja ongi kõik. Sellel pole midagi pistmist aiandusega, see on äri!" Reedale meeldib asju ise teha ja uurida - kui ta leiab põõsastelt kahjurid, keda ta ei tunne, tahab ta neist kõike teada, „nende hingeelu tundma õppida", nagu ise ütleb. „Minu jaoks on oluline, et minu käest küsivad kõik nõu mustsõstrakasvatuse alal, kuigi ma olen erialalt geoloogiadoktor, mitte aiandusdoktor. Aga eks selleks ole ka kõvasti vaeva nähtud!" ütleb Reet.
Jõudehetkedel vaatab ta aga kohvi juues Karukäpa talu õuele ja tunneb rõõmu lihtsatest asjadest - kuidas maja ümbruses kitsed jalutavad ja linnud sädistavad.