Öeldakse, et parim kink on raamat. Kvaliteetne vein või viski on ilmselt kapiriiulil ka teretulnud. Kontserdile-teatrisse aeg-ajalt sattuda meeldib vast ka enamikule. Kui uskuda uuringut, siis statistiliselt pidanuks jõulukinkide saamine olema puhas rõõm. Koduvald pinnis paari sauevallakat, milliseid emotsioone tekitas neile viimane jõuluralli.

Laps puhkes kingitud raamatu peale nutma

(Kätlin, 31) Minu poja lasteaiarühmas otsustati, et kõikidele tuleb kinkida raamat. Mul ei ole midagi raamatute vastu, tütar näiteks oleks selle üle väga rõõmustanud. Pakkusin küll välja, et lepiks parem kokku kindla summa, las iga lapsevanem valib, mida selle eest kinkida. Kelle lapsi raamatud rõõmustavad, saavad raamatu kinkida. See ei sobinud. Pakkusin siis, et äkki Lego, lauamäng või raamat. Ei sobinud. Raiuti, et peab olema raamat. Mitte tuledega ja vilkuv, vaid tavaline juturaamat. Viieaastastele.

Jõulupeo õhtul kõik lapsed kilkasid rõõmust, kui jõuluvana sisse astus ja elevus oli laes. Kuni kinkide avamiseni. Minu poeg oli nii siiralt pettunud, et puhkes nutma: „Raamat?! Ma ei tahtnud jõuluvanalt raamatut ju!“ Mul oli lapsest nii kahju. Ma ju teadsin, et ta ei taha raamatut. Ma tean, et mõned emad manavad mind maapõhja, et kuidas selline üldse lapsi saab... Aga ma olen enda peale nii kuri, et ma teiste vanemate pahameele vältimiseks paki sisse ikka raamatu ostsin, mitte Lego.

Need lapsed usuvad veel võibolla aasta-kaks jõuluvana, miks me ei võiks siis neile need aastad teha võimalikult vingeks ja rõõmsaks ning oma „olen-nii-eeskujulik-vanem-mu-laps-rõõmustab-ka-raamatu-üle“ asja teistele mitte peale suruda. Sõbranna soovitas hiljem, et ma pidanuks kinkima Lego kataloogi, kus pliiatsiga ring ümber joonistatud, mis teda kodus kuuse all ootab. Järgmisel aastal teen selle ära.


Ei taha nelja ripsmetušši, tahaks lihtsalt koos ja soojas olla

(Aveli, 41) Ma ütlen ausalt – mulle juba ammu ei meeldi jõulud. Ma nii tahaks lihtsalt vanemate juurde minna, natuke süüa, kaminat vaadata, hiljem diivanil aeleda, pea nõjatumas isa õlale, enda süles oma lapse juuksepahmakas, mida sasida – lihtsalt olla soojas ja koos. Kinkide jagamine sealjuures tundub mulle alati nagu tiba piinlikustki tekitav, sest mine tea, kas see sinu kingitu nüüd ikka sai õige asi ja kui harutad paberi krõbina saatel lahti enda kingituse, leiad sealt parfüümi, mida sa eales kasutama ei hakka, sest see pole lihtsalt sinu maitse, siis tuleb sellest hoolimata püüdlikku tänulikkust etendada.

Me oleme aastate jooksul katsunud teha reegleid küll ja veel. Et pere keskel teeme kinke näiteks ainult lastele. Mingil hetkel oli selline versioon, et teeme lastele ja täiskasvanud võtavad loosi ning teevad üheainsa. No ei tööta. Lõpuks selgub ikka, et kõik on teinud kõikidele ja mina olen ainus veidrik, kes on asjadest valesti aru saanud. Mille tulemusena ma nüüd ikkagi allun sellele jõuluprovokatsioonile ja torman uimasena mööda rahvast täis kaubanduskeskusi, olles enda peale vihane ja samal ajal üsna umbes mingit kaupa kokku ahnitsedes. Kusjuures ainuke asi, mille osas mulkindlad suunised olid, mida suguvõsa lastele osta, olid Legod. Konkreetsed nimed ja isegi Lego tootekataloogist rebitud pildid anti kaasa. Mõtlesin, et sellega saan ühes poes kahe minutiga kolm kinki kätte. No ei! Ilmselt olid need selle aasta popimad mudelid, sest neid ei olnud enam ei esimeses, teises ega kolmandaski poes ja siis ma loobusin. Ostsin pusled. Ma kardan, et need liigitusid täiesti kasutute kinkide hulka.

Mu enda sahtel sai ka täiendust. Juba aastate jooksul saanud ja seisma jäänud asjade juurde lisandus üks heliplaat (praegu hirmus popp artist,aga mulle üldse ei meeldi), parfüüm (no selle ehk kannatab edasi kinkida), üks keraamiline kohvitass (täitsa vales mõõdus) ja neli (!) ripsmetušši.

Otsese kasuta kink, mis puudutas sügavalt

(Maia, 40) Ma pean ütlema, et sel aastal oli vähe selliseid kingitusi, mille kohta peaks mõtlema, mis ma küll sellega peale hakkan. Ilmselt on minu lähedased ka aru saanud, et mulle tasub kinkida raamatuid, see läheb peaaegu alati pihta. Näiteks kõige huvitavam raamat sel aastal oli preester Vello Salo elulugu.

Aga kõige rohkem puudutas mind hoopis sugulastelt saadud kaart, millel seisis, et nad on annetanud puuetega lastele. See oli iseenesest juba nii ilusa disainiga kaart, et panin selle kööki aknalauale ja aeg-ajalt jään seda vaatama. See on nii õige ja hea mõte. Aga aegade jooksul on ikka kogunenud selliseid kummalisi asju ka, mis leiavad koha koridori kummutisahtlis. Mõned veidrad küünlaalused, kipsist kolme põrsaga külmikumagnet....Lapsed said palju Legosid, mille üle mul on väga hea meel, aga neid pisikesi klotse leiab nüüd üle majapidamise, kuni padjaalusteni välja ☺.

Mulle endale tegelikult hirmsasti meeldib kinke teha. See jõuluaeg mind küll väga stressi ei ajanud, hakkasin juba novembris selle pilguga ringi vaatama. Ma üldse armastan teha läbimõeldud kinke, isegi nendel jõuludel, kui abikaasaga kalendreid kõrvutades selgus, et ainus aeg jõuluostudeks on 23. detsember, siis oli mul enam-vähem valmis mõeldud, mida osta, ei olnud huupi rapsimist. Kusjuures rahvast oli vähemalt Kaubamajas päris palju, seega on teisigi, kes jätavad kinkide ostmise viimasele minutile.

Aga praktiline püüan ma oma kingiostmistel ikka olla. No näiteks, mida kinkida ämmale, kellel on kõik olemas? Hea küll, tal oleks vaja korteriremonti, aga seda raha mul ei ole. Aga ma tean, et ta armastab küünlaid, leidsingi siis ühe armsa disainiga küünla, miks maksis 2 eurot. Ja talle nii kohutavalt ja täiesti siiralt meeldis see.

Aga nüüd aasta alguses olen mõelnud, et peaks edaspidi suguvõsaga kokku leppima, et teeme jõulude ajal ainult ühe paki lastele kuuse alla ja siis jaanuaris teeme järeljõulud rohkete kinkidega. Hinnavahed detsembri ja jaanuari vahel on ikka röögatud. No mõte on ju tore, aga eks ta niisama mõtteks ilmselt jääb.

Ema jõulusöögid on parim kink

(Kadi, 34) Ma olen täiesti häiritud sellest jõulukingi jamast. Igal aastal kirjutan juba aegsasti perele, kuidas me sel aastal jõulude ajal teeme, et äkki sobiks nii, et igaüks võtab söögipoolist lauale ja kinke ei tee täiskasvanute vahel, ainult lastele. Kõik vastavad, et jaa, oleme nõus. Ja siis nädal enne jõululaupäeva selgub, et ikka tehakse kinke. Aga et noh, selliseid sümboolseid. No mis mõttes? Mul ei ole midagi varutud. Siis tulebki kolme päeva jooksul kokku osta mingeid juhuslikke kingitusi – teepakk, meepurk, mõni küünal.

Tõsi, sel aastal hakkasin juba varem ringi vaatama. Kolisin mõned kuud tagasi ja kappidest tuli välja igasuguseid asju. Vanaemale leidsin koti, vennalapsele pusle. Lihtsalt asjad, mis sattunud minu koju, aga mitte kunagi kasutust leidnud kraam.

Meil on suguvõsas natuke jõukamat seltskonda, nemad teevad selliseid 50euroseid kingitusi ja see tekitab minus eksta stressi, sest ma tunnen, et peaksin neile ka kalleid pakke tegema – ei piisa glögist ja küünlast. Suhteliselt nõme.

See vägisi ostmine mulle ei meeldi, pigem armastan teha nii, et kui kuskil reisidel käin, näen näiteks midagi, millel tundub olevat nagu mu ema nimi peale kirjutatud, siis ostan selle juba ette ära. Teadlikult ja konkreetselt. Ja kui mul on siis vaja detsembris siiski jõulukinkide teemaga tegeleda, teen enne nimekirja valmis, kellele mida. Sellist asja ei ole, et käin kolm kaubanduskeskust läbi, sada inimest seljas kügelemas, et äkki leian midagi ilusat.

Õnneks ei tehta enam selliseid kasutuid pakke, no näiteks mõnd klaasist elevandikuju kapiriiulile enam ei kingita. Või mida teha saunatarvete komplektiga, kui mul pole saunagi. Pigem on nüüd sellised praktilised asjad – sain üsna mitu paari termosokke, huvitavaid toiduasju, hea veini üle on alati hea meel. Minu puhul on lotopiletid alati kindel valik. Aga kõige õnnelikum olin ma nendel jõuludel kingiks saadud kuuseehete üle. Mul ei ole aastaid kodus kuuske olnud, seega ei ole mul ka erilist kollektsiooni ehteid. Sel aastal on siiski minugi elutoas kuusk ja needõe valitud ehted olid lihtsal nii-i-i ilusad. Meil peres on täitsa okei ka raha jõulude ajal kinkida. Sain erinevatest ümbrikutest kokku ligi 200 eurot ja selle eest lähen ostan, mida mul vaja on. Aga ma pean ütlema, et jõuluaja kõige parem ja olulisim asi on ikka ema tehtud jõulutoidulaud.