Katri Raik jääb Narvat taga igatsema

TÜ Narva kolledži direktor Katri Raik pakib tasapisi kabinetis asju ja räägib avameelselt Põhjarannikule, miks ta tegelikult piirilinnast lahkub.

Eelmisel reedel tuli uudis, et siseminister Hanno Pevkur valis sind sisekaitseakadeemia rektoriks. Kuidas narvalased sellele reageerisid?

Reaktsioon oli, et mis mõttes ja millise õigusega. Et te olete ju ise öelnud, et inimesed lahkuvad Narvast, ja nüüd lähete teie ka.

Mul tuli võrdluseks meelde, kui skeptiliselt suhtusid minusse Narva ajakirjanikud, kui ma 1999. aastal siia tulin. Praeguseks on ära käidud pikk tee väga skeptilisest suhtumisest selleni, et mis nüüd saab. Üks ajakirjanik puhkes lausa telefonis nutma.

Arvan siiralt, et on aeg liikuda, ei saa eluaeg ühte asja teha. Tuleb osata tulla ja minna.

Kui kunagi alustasid viie päeva narvalasena, siis nüüd saab siis sinust kahe päeva narvalane?

Jah, kardangi, et kui sõbrad sõidavad nädalavahetuseks Tallinna ja Tartusse, siis mina sõidan samal ajal Narva.

Kui ma läksin vahepeal ministeeriumisse [Katri Raik töötas kaks aastat haridus- ja teadusministeeriumi asekantslerina − toim.], siis sõber Tanel Mazur ütles pärast kahte nädalat, et ma tulen tagasi. Tookord pahandasin selle peale, aga varsti tulingi. Ja ega selgi korral pole see täielikult välistatud.

Seekord on naasmine vist vähemtõenäoline, sest sinu lähedased ja sõbrad teavad, et lahkumisel on kurb ja eluline põhjus − usaldamatus Narva arstiabi vastu.

Jah, uue maja ehitus ei läinud minust füüsilise tervise mõttes mööda ja oodata, et mina seda maja kohutavalt armastan, on siiski liig.

Ma ei saanud infarkti ega insulti, aga mul on ehituse ajal kukkumise ja ehitusplatsil külmetamise tõttu opereeritud mõlemad põlved. Põlvekahjustused on nii sügavad, et ilmselt ootab mind ees kas kunstpõlv või kaks kunstpõlve. Keegi ei tea, kas see haigus süveneb kiiresti või aastatega.

Loe täispikka intervjuud Katri Raigiga Põhjarannikust.