Keilas toimunud ülemaailmne SOS-lastekülade konverents viis uudse koostööni
Põhjamaade Ministrite Nõukogu haridusprogrammi Nordplusi, Välisministeeriumi arenguabi ja Euroopa Regionaalarengu Fondi toel teoks saanud konverentsil oli 190 osalejat 28 riigist. Kohal olid erinevate sektorite esindajad - koolid, lasteaiad, SOS-lastekülad, muud mittetulundusühingud, kohalike omavalitsuste ja haridusministeeriumite esindajad, sekka ka paar fondi ja äriühingut.
Koos tõdeti hariduse olulisust vanemliku hooleta jäänud laste tuleviku kujundamisel ja et see ei ole üksnes vaeste riikide probleem.
SOS-Kinderdorf International Koordinatsioonikeskuse haridusprogrammide nõunik Meeli Pandis rääkis konverentsist ja hariduse edendamisest üldisemalt.
Kas selline konverents toimus maailmas esimest korda?
Jah, sellisel teemal küll. Sotsiaalteemadel on SOS-konverentse olnud ennegi, aga hariduse teemal on see esimene kord maailmas.
Milliste ootustega te konverentsile läksite?
Ootasin, et eri riikide SOS-inimesed ja teised teemaga seotud hakkaksid suhtlema ja kogemusi vahetama. Tahaksin, et sellest kasvaks välja haridusteemaline võrgustik.
Milline see võrgustik võiks välja näha?
Praegu on meil selleks hea baas olemas. Paljudes riikides on SOS-lastekülad ja laste haridus on meie üks prioriteete nagu presidentki rõhutas. See tähendab, et lastekülad on heal positsioonil suhtlemaks koolide, lasteaedade ja muude haridusasutustega, et nende lapsed saaksid võimalikult head õppekvaliteeti. See peaks tähendama, et hariduse kvaliteet nendes asutustes peaks tõusma tegelikult üldiselt, mitte ainult SOS-lastekülade mõttes.
Suur asi oli alustuseks see konverents ja edaspidi on ürituse kodulehel kõik materjalid kättesaadavad. Palume asutustel kodulehele edaspidi ettepanekuid, partneriotsinguid ja muid materjale sisestada ehk inimestel omavahel suhelda. Eeldan, et umbes aasta pärast on riikidevahelisi uusi projekte oodata. Juba on esimesed märgid uute koostööprojektide algatamisest (Leedu-Soome, Usbekistan-Soome jne).
Kaks projekti jätkavad (Nordplus ja Euroopa Regionaalarengu Fond) kogemustevahetuse toetamist aasta lõpuni, kolmas Välisministeeriumi arenguabi programm, 2015. aasta lõpuni neljas sihtriigis (Armeenia, Aserbaidžaan, Gruusia, Valgevene).
Kas konverentsi mõjul võiks näiteks õpiränne erinevate riikide vahel suureneda?
Väga tahaks, sest SOS-il on selleks suurepärased võimalused, näiteks kas või majutamine lastekülades. Teiseks on meil suur ühisosa ja ühispind ehk sarnased kogemused. Mõnes mõttes õpiränne juba toimib. Esimesed näited on, kui lapsed on külastanud teise riigi lastekülasid, aga me ei ole seda kontsentreerinud hariduse teemale.
Tahan, et hariduse teemat projektidesse rohkem sisse toodaks ja kaasataks mitte ainult lastekülade lapsi, vaid ka koolide õpilasi ja õpetajaid.
Mis on praegu formaalses hariduses puudu?
Hariduse ametlik jagamine oma konservatiivsuses jääb alati maha tegelikust elust. Ma arvan, et lapsed on õppinud ja õpivad üha enam väljaspool kooli, väljaspool formaalset haridust. Teatud mõttes oleme sellest kõigest maha jäänud. Näiteks Khani Akadeemias käib juba õppimine põhiliselt interneti ja Youtube’i vahendusel ning huvist lähtuvalt.
Milline võiks olla mitteformaalse hariduse tunnustamise valem?
Praegu käib mitteformaalse hariduse edendamine paljuski entusiastite abil, kes oma vabast ajast ja tahtest hakkavad erinevaid võimalusi kasutama. Nad defineeri ennast õpetajana, vaid on pigem sellised guru tüüpi, kes midagi oskavad ja teavad ja tahavad seda jagada. Kõigepealt peaks sellised „gurud“ üles leidma ja pakkuma neile enam võimalusi ja tuge.
