Teenistuse käigus uuris Blumbach põhjalikult kompassi deviatsiooni kaotamise küsimust, saades selle ala tunnustatud spetsialistiks. Alates 1902. aastast näeme teda juba Kroonlinna observatooriumi astronoomi vanema abina, ülesandeks ikka need samad deviatsiooniprobleemid. Sel ametikohal ülendati ta 1909. aastal mereväe polkovnikuks.

1913. aastal viidi Blumbach üle hüdrograafide korpusse ja nimetati Sevastoopoli observatooriumi astronoomi vanemaks abiks. Siin teenis ta I maailmasõja päevil ning ka pärast revolutsiooni Denikini ja Wrangeli valitsemise ajal. Ajutine Valitsus ülendas Blumbachi 1917. aastal kindralmajoriks. Kõrvuti oma otseste ülesannete täitmisega oli ta ligi 30 aasta jooksul mereväe ohvitseride navigatsiooniklassi lektor. Tema hoolsat teenistust peeti meeles kõigi Vene ordenitega kuni Püha Vladimiri III järguni.

Wrangeli armee evakueerimisega Krimmist 1920 lõppes ka Blumbachi teenistus Vene riigi heaks. Järgnevad kolm aastat tuli tal süüa kibedat emigrandi leiba Jugoslaavias, kuni 1923. aasta kevadtalvel õnnestus taas sünnimaale pääseda. Siin võeti Blumbach kui tunnustatud spetsialist vanema hüdrograafina kohe Eesti kaitsevägede staabi topo-hüdrograafia osakonna teenistusse.

1927. aastal nimetati Blumbach vanemaks kartograafiks, tema ülesandeks jäi peamiselt magnetismialased uuringud ja arvutused Tallinna ümbruses ning Saaremaal. Nendel teemadel avaldas ta ka hulga artikleid erialaajakirjades. Teiseks suuremaks tööks oli osalus Eesti merekaartide koostamisel. Jätkus töö noorte mereväeohvitseride õpetamisel ja ettevalmistamisel.

Blumbach suri 30. jaanuaril 1929 ja ta maeti kodulinna Nõmme Hiiu-Rahu kalmistule. Tema hauda oli seni tähistanud vaid tagasihoidlik raudrist. Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu ja Nõmme Heakorra Seltsi eestvõtmisel korrastati tema haud ja tähistati see plaadiga. Uus mälestusmärk avati 23. augustil 2004 kaitseväe orkestri ja auvahtkonna osavõtul.