Seepärast leidis üks ettepaneku tegija, et: „AVO RAHU on aukodaniku tiitli AUga ära teeninud ja talle võib selle vabariigi aastapäeva eel RAHUliku südamega üle anda."

„Üllatus on muidugi suur ja mul on hea meel. Tundub, et Kihnu rahvas on märganud neid ponnistusi selleks, et liiklus oleks väga hea," ütles Avo Rahu Kihnu Lehele, imestades samas, kuidas temasugusele massakale üldse selline tiitel anti. Kuuldes, et aukodaniku tiitli saavadki ainult need, kes kihnlased pole ja kuuldes varasemate aukodanike nimekirja, ütles ta: „Oo! Tundub, et väärikas seltskond."

Avo Rahu ei saa päriselt öelda, et kihnlaste transport oleks talle teiste Pärnumaa paikadega võrreldes südamelähedasem, kuid saarelisuse tõttu eristub Kihnu teistest kohtadest ja seetõttu tuleb rohkem läheneda inimlikust küljest. „Väga tubli meeskond on sattunud. Mina poleks suutnud nii sujuvat liiklust tagada ilma Kihnu lennujaama dispetšeri ja praeguse lennuteeninduseta, millega olen väga rahul," kiitis ta.

Rahu on väga päri, et vallavalitsuse tänukirja said Helje Saare ja Ülo Mell, kellega ta igapäevaselt suhtleb. „Mulle nii meeldib Heljega asju ajada, ta räägib kõik tõsised asjad ära läbi naerva suu: mina telefonis kuulen, et ta naerab, aga samas ütleb kindlalt, et just nii peab tegema. Väga heasüdamlik lähenemine," kirjeldab Rahu. Tema sõnul iseloomustab lennufirma esindajat Ülo Melli korrektsus ja saksa täpsus, kiidusõnu ütleb ta ka AS-i Kihnu Veeteed ja sadamakapten Jaanus Jürivete aadressil.

Isalikult reisijate eest väljas

Ega maakonna transpordinõunikule pole tänulikud vaid reisijad. Kuna viimastel aastatel vuravad Pärnu Takso taksod hõljukipäevadel Pärnu lennujaama ja Munalaiu vahel ning jäätee olemasolul sõidavad Kihnu välja, tõstavad paljud taksojuhid Avo Rahu nähes kaabut, tervitades teda kui leivaisa.

Vallavanem Ingvar Saare hinnangul võtab Avo Rahu kogu maakonna transpordi korraldamist tõsiselt ja südamega. Ta on Rahu kabinetis jälginud, kuidas mees suure maakonna transpordikaardi juures aru peab, võimalikke lahedusi arutab ja küsijatele põhjalikult vastab."Tal on selline isalik suhtumine, aga meie oleme seda saanud vahetumalt tunda," hindab vallavanem.

Kihnu on ühenduse mõttes muidugi maakonna keerulisem paik. Küsimusele, kas Kihnuga on jama palju, vastab Rahu, et sellistel perioodidel on küll, kus iga päeva järel peab muutma, kas saarele pääseb laeva, lennuki, hõljukiga või mööda jääteed. Talvise meretee aega ei pea parimaks mitte ainult kihnlased, kel siis on vaba voli oma tahtmist järgi liikuma, aga ka transpordinõunik ise, sest see periood on riigi rahakotile kõige odavam.

Suveperioodil kaob Avo Rahul mure Kihnu ühenduse pärast mõneks ajaks ära ja ta võib rahulikult puhkusele minna, sest üldjuhul kulgeb transport muretult.

Sai meemaitse suhu

Kuid ega ka siis Avo Rahu päris ilma „transpordi korraldamiseta" ela, sest ega kihnlased ja kogu Pärnumaa ühistranspordi kasutajad pole ainsad, kelle liikumist ta korraldama peab. Seda aga töövälisel ning eriti suvise puhkuse ajal. Need tegelased on mesilased, keda Rahu Tahkuranna vallas asuvas kodus on kaheksa peret. „Tegelikult ma üle viie pere ei tahaks, sest aega ei jätku ning vajadust suurema hulga mee järele ka ei ole," räägib ta. Turustama pole ta mett hakanud, aga kuna laste ja lastelaste pere on suur, kulub nestet hoolega. Oma aastase meetagavara saavad Rahu kuus last ja kümme lapselast.

Harrastusmesiniku alge sai mees juba lapsepõlves, kui naabrite mesitarust kärjemett maitses. „Siis sain meemaigu suhu ja mulle meeldis kangesti," jutustab ta.  Praeguse närvesööva töö juures on tore istuda mesipuu juurde maha, jälgida toredate linnukeste tööd - see rahustab ja aitab lõõgastuda.

Mesilinnukeste tegemistega kursis oleva inimesena on Avo Rahu kolmel-neljal aastal julgenud kõva häälega välja öelda, millal ilm talviseks pöörab ja tema ennustus on täppi läinud. Tõepoolest, ka Kihnu Lehele ütles Rahu möödunud sügisel, et laevaliiklust jätkub pikalt ning enne jaanuarikuud külmaks ei lähe ning nii oligi. „Mesilased ei ole rumalad ja kui neil on tarus pikalt haue sees, tuleb hiline talv," teab harrastusmesinik. Suvist ega kevadist ilma ta mesilaste järgi öelda ei oska.

Avo Rahu pikaajaliseks hobiks on võrkpall, millega ta aga paaril viimasel ajal tegelenud ei ole, sest põlveliigeste murd on nõudnud mitut operatsiooni. Põlvemeniski on ta murdnud kodus tööd tehes ja nagu ta ise ütleb: oma lollusest. Nii kõksib ta võrkpalli vaid oma kodus poegadega või suguvõsa kokkutulekul.

Toredaks tegevuseks peab Avo Rahu tantsimist. „Lihtsalt niisama, tantsupidudel olen ennast alati hästi tundud," lisab ta.

Pärnu maakonna transpordinõuniku ametis on Avo Rahu alates 2000. aastast, enne seda oli ta maakonna energeetikanõunik ja ka siis oli side Kihnuga tihe. „Siis nägin ikka Kihnu pärast rohkem vaeva," jutustas ta, kuidas ta aastaid asju ajas, et Kihnu merekaabel pandud saaks. „Lõpuks tüütasime Eesti Energia nii ära, et panidki merekaabli ära. Ta jutustas, kuidas nägi kurja vaeva, et  Kihnus oleks õhuliinide asemel kaabel maa all, aga see ei õnnestunud, sest õhuliinid ja nende remont on tunduvalt odavam. „Nii palju õnnestus, et Kihnus on elektriliinidel puitpostid, välja arvatud nurgapostid," lausus ta. Samuti on Avo Rahu töövaev, et Kihnus on ANKA õhuliinid (see tähendab üht jämedat voolikut, et tormituul traate kokku ei lööks.)

Elamus oli ka merekaabli avamispeolt koos peaminister Mart Laariga mandrile sõit, mis tehti kunagi Manija vahet sõitnud laev Auliga. Oli parajasti kaunikesti tormine ilm, takkapihta otsustas veel Aul rikki minna ja hirmsasti hulpima hakata. Mart Laari naine ja lapsed jäid merehaigeks ja paljudel teistel laevasolijatel oli süda paha. Peaminister püüdis siis rahva tuju tõsta, võttis kotist viinapudeli ja pakkus reisijatele napsu. "Laari turvamehed olid mures ja helistasid kogu aeg, aga jõudsime ikka Manilaiule, kus laev remonti läks," jutustas Rahu ühest meeldejäävast Kihnu reisist.