Kihnu legendid said raamatuks
Kogumikus on umbes viiskümmend legendi, millest lõviosa on Theodor Saare kogutud pärimus. Kasutatud on ka Pent Nurmekundi ja Johann Voldemar Eiseni Kihnu-teemalisi muistendeid ning vanim Kihnuga seotud legend pärineb aastast 1894, mille on üles tähendanud Mihkel Kurul. „Aga üks kolmandik legende on värskelt rahvasuust üles korjatud, mis tähendab, et nad elavad praegugi veel," ütles Soosaar.
Kihnust on raamatusse legende jutustanud Roberti Marta, Tiidu Mari ja Kuraga Mari.
Legendiraamatu tegemine sai alguse, kui Mark Soosaar ja Silvi Murulauk arutasid, et kuna inimesed loevad raamatuid üha vähem, peaks tegema kaks tasuta pisiraamatut, kus kummaski 12 lehekülge suurekirjalist teksti, mida igaüks saaks praami peal lugeda. Ühte raamatusse mõeldi panna mõni legend, millest esimesena tuli pähe paljudes maades tuntud „Merilehmad", mida Eestis tuntakse ka Marie Underi samanimelise poeemi kaudu.
Soosaar läks siis külla kunstnik Vive Tollile ja küsis näha Tolli graafilist tööd „Merilehmad" ning luba seda raamatus kasutada. „Tunnen Vive Tollit juba 50 aastat ja selle jutu peale kinkis ta selle töö mulle," rääkis Soosaar.
Siis ei olnud enam pisiraamatust juttu ja otsustati koos kujundaja Vaiko Eduriga, et raamat saab olema samas formaadis, kui kunstniku originaalgraafika, sest see on oluline töö Eesti kunsti ajaloos.
Tolli ei kujuta oma graafikal küll Kihnu merilehmasid, vaid see sündis kunstniku armastusest Marie Underi ja tema poeemi vastu. Küll leidus Tollil paarkümmend Kihnus tehtud visandit ja paar valmistööd. „Vaatasin, et sellest annab raamatu teha küll ja läksin Tartus kirjandusmuuseumi eesti rahvaluule arhiivi, kus on ikka tohutult palju muistended, kõnekäände ja vanasõnu," rääkis Soosaar.
Kogumiku nimilegend on kogumikku saanud mitmes variandis. Viimasel hetkel jõudis sinna Roberti Marta variant, milles kaks kihnu naist, tütar ja ema kadunuks jäid, sest merevalitseja viis nad oma lehmakarja lüpsma. Pool tundi enne raamatu trükikotta saatmist helistas Marta Soosaarele ja rääkis oma vanaemalt kuuldud lugu. Soosaar palus trükikojast pikendust ja legend pääses kaante vahele.
Marta rääkis, et tema vanaema rääkis talle seda kui tõestisündinud lugu ja oli isegi teada, millisest majast naised kadunuks jäid ning tütre kadumispäeval oli mere poolt udu seest välja ilmunud võõras mees. „Mina ise neid lehmasid näinud ei ole," ütles Marta ja lisas, et mitmed inimesed on neid näinud.
Tavapärasest kolmandiku võrra suurema trükise kujundaja on Vaiko Edur, keeletoimetajad on Noodi Maie ja Kolde Külli.
Saare päeval esitleti raamatu pehmekaanelist varianti, mis spetsiaalselt selleks päevaks trükiti, kõvakaaneline raamat ilmub mõne nädala pärast. Soosaare hinnangul sobib kunstiraamat kinkimiseks ja koolis kunstitundides kasutamiseks.
