(Teatri)elust ja endast käisid klubiõhtul pajatamas Margus Abel (vasakul) ning Toivo Arnover. Saku Sõnumid
Toivo Arnover rääkis, et elas noorema Koplis, tema sõnul oli see tol ajal see üks huvitav kant. Ta kasvas üles teatri õhkkonnas - ema
Thea Veelma
oli näitleja, kasuisa
Ardi Liives
aga näitekirjanik. 1972. aastal lõpetas Toivo Arnover Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri (täna Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool) V lennu. Juhendajaks oli Voldemar Panso, kursusekaaslaste hulgas Vello Janson, Rein Kotkas, Ivo Eensalu, Martin Veinmann. 19 aastat mängis mees Rakvere teatris. Aktiivse teatritöö lõpetas häälepaelte operatsioon.

Toivo Arnoveril on esimesest abielust 44-aastane tütar, kes elab Rootsis ja on tegus sotsiaalvaldkonnas, teisest abielust poeg ja tütar. Naine on hariduselt filoloog, hingelt käsitööhuviline. Täna peavad abikaasad koos vanalinnas käsitööpoodi - Jolleri käsitöökauplust. Toivo on uhkusega pensionär ja vanaisa, lisaks käib ikka ka kohtumisõhtutel ja estraadietendusi andmas.

Margus Abel on samuti Tallinnas sündinud ja samuti näitleja laps - tema isa oli Ervin Abel. Ka ema Tamara alustas noorena näitlejana, aga edaspidi töötas lasteaiakasvatajana. Margus Abel on praegu Tallinna Pedagoogilise Seminari õppejõud ja samal ajal ka Tallinna Ülikooli magistrant. Varem olid tema tööks estraadietendused, praegu teeb ta neid hobikorras. Lisaks tõlgib vene autorite humoreske ja kirjutab neid ka ise.

Oma isast pajatab Margus Abel meelsasti ja tema juttu vürtsitab mõnus huumor. „Isa oli pere keskel üks inimene ja seltskonnas hoopis teine. Paljud arvavad, et ta oli kodus kindlasti lõbus ja pidevalt naljatas. Sugugi mitte - istus vaikselt ja luges väga palju. Aga nii kui uksekell helises - näiteks tuli külla Sulev Nõmmik - muutus ta kohe rõõmsaks, tegi nalja. Kui ma pahandust tegin, karistas mind ikka ema. Ühel õhtul aga ema kurjustas isa kallal, et miks ta last ei karista, kas on isa majas või ei. Siis võttis isa rihma, lükkas mind teise tuppa, pani ukse kinni ja hakkas kõva häälega riidlema. Rihmaga tagus ägedalt vastu voodit, ikka plaks ja plaks. Ma ei saanud algul aru, mida ta teeb. Aga isa teadis täpselt, et ema kuulas ukse taga - pidi ju ometi mulje jätma, et käib tõsine kasvatustöö.

Estraaditegemist võttis isa Ervin väga tõsiselt - naljaga ei ole võimalik nalja teha. Mäletan, kuidas väikese poisina lava kõrval isa esinemisi vaatasin. Mul olid kõik tema tekstid peas ning kirjutasin alati märkmikku, kuskohas ta midagi teisiti ütles või midagi ütlemata jättis."

Veel meenutas Margus üht toredat seika kaugest lapsepõlvest: „Isal oli kombeks alati pere suvetuurile kaasa võtta. Isal oli teatud mõttes oma firmamärk: ta kandis alati viigipükse ja lipsu - isegi kodus. Tema garderoobis olidki põhiliselt ülikonnad, mantlid, kaabud, mitte kunagi joped, sonid ega dressipüksid. Tol suvehommikul aga, kui buss kogu trupiga meie maja ees peatus ja me peale läksime, saabus viimasena isa ja jalas olid tal teksapüksid. Kogu bussitäis oli haudvaikne. Isal oli kombeks istuda esimeses pingis ja ajalehte lugeda, nii ka seekord. Selja taga niheleti. Kui oli juba pikk tee sõidetud, pani ta ajalehe kokku, tõusis püsti ja ütles selge kõlava häälega: „No küsige, küsige!" Ja siis läks lärm lahti. Aga see jäi ka ainukeseks korraks tema elus, kui tal polnud viigipükse jalas."

Margus Abeli ja Toivo Arnoveri koostöö sai alguse 1999. aastal, kui otsustati tähistada Ervin Abeli 70. sünniaastapäeva. Marguse poolt sai kokku kirjutatud estraadikava „Elu nagu Tootsi tasku". Tollest ajast on ikka ja jälle midagi koos tehtud. Mõlematele on ju estraaditegemine hobiks saanud. Ja hobikorras pidi see tegemine õite mõnus olema.

Jutt ei tahtnud Kiisa rahvamajas kuidagi lõppeda. Huvitav oli.