Kiri meerilt*
Kord aga olin ülemus, juhtisin linna ja keerasin vajalikke kraane selleks, et meie kodulinn ikka kasvaks ning meie, lihtsurelikud, koos temaga. Kord nädalas astusin veetorni trepist üles, et siis kõrgelt näha, kuidas Viljandi ennast tunneb. Teinekord tuli mõni linlane mulle trepil vastu, võttis isegi mütsi peast ja surus minu, linna ülemuse kätt.
Vaatan erakondade lubadusi ega jõua ära imestada. Meie omal ajal ei pidanud midagi lubama ja rahvas ka ei oodanud meilt seda. Kõrged ametnikud mugavates nahast tugitoolidel partei kontorites, mis asusid Viljandist kaugel, nimetasid, kes saab ülemuseks ja kes peab linnast lahkuma. Ka nemad ei lubanud midagi, vaid ütlesid, mis saab edasi.
Nüüd räägitakse kaasamisest - kaasatakse tädi Maali Paalalinnast ja onu Jüri Peetrimõisast ning otse nende endi aiamaalt. Kõigele lisaks tuuakse nad kabinetti, pannakse istuma ja küsitakse: «Noh, mida sa tahad?» Tädi Maali ja onu Jüri on veel šokis ega mõista, kuhu nad redisepeenra juurest toodi. Mida aga üks lihtsurelik oskab tahta kui ikka paremat elu? Ja kui tema elu on juba väga hea, siis tahab ta selle jätkumist. Seda aga ei saa ülemused lubada, sest nad ei tea mismoodi. Selle asemel ütlevad, et paremat elu sa ei saa, aga veekeskuse ja kino küll. Tädi Maali ja onu Jüri kehitavad siis nõutult õlgu ja lähevad oma peenraid edasi rohima, mõttes varbaid basseinis sulistades, aga elu ise on ikka sama.
Muidugi ehitatakse kõik suure uhkusega, lõigatakse lindid läbi ja tehakse paar pilti, mida pärast on hea ajalehte panna. Kui noor ja natuke kogelev ajakirjanik siis küsib, miks just kino, siis on hea vastata, et onu Jüri tahtis vaadata väljamaa filme. Veekeskust aga tahtis tädi Maali, sest sõbrannadega on hea mullivannis pladistada. Kas aga nende elu läheb sellest paremaks? Peenramaa jaoks jääb iga kuu ikka sama summa kätte, mis enne betooni valatud mugavusi.
Aga mis ma ka tean, mina olen juba ammu kadunud. Meie omal ajal sulistasime varbaid järve ääres, vaatasime noori piigasid möödumas ja julgemad meist tegid nendega juttu. Kui juba hea jutu peale sai, siis kohalik kultuurimaja näitas filme, mida samal õhtul sai vaatama mindud. Elu oli ilus ja muretu.
Veesolina, haisuvaba õhu, kõigi mugavustega kino ja suure kaasamise saatel ootan siin pimeduses pingsalt järgmist nelja aastat. Ega need parteilased pole ühed pahad tegelased, kõik nad tahavad midagi õiget ära teha. Kas see on aga hea või halb, selle otsustad sina, lugupeetud ja austatud viljandlane.
