Võiks selle kõigega juba ka harjunud olla, aga võta näpust! Taevaisa on oma loodusannid nii kavalasti ritta seadnud, et igal kevadel, alates esimesest tärganud rohuliblest ja lillenupukesest, saab inimese vaimustus aina kasvada. Võimsaks krooniks juba eelnenud ilule on üleni õitevahus õunapuud. Püüavad pilku ja kosutavad hinge ning panevad meid otsekui proovile, et kui suureks võib siis see vaimustus minna! Mõned päevad ja seda suursuguselt uhket pilti ei ole enam. Aga kummaline küll, meiega toimub jällegi midagi teistsugust - vaimustume taas õiteilust, mis on hoopiski tagasihoidlikum ja vähemamõõduline.

Ja sinnani välja, kui leiame novembrikuu sügistormis ja vihmade käes teepervelt viimase hädise karikakra õitsemas! Vaimustus ei kahane... Muidugi, kui vaid tahame leida selleks põhjust... Inimese elu on ju niimoodi seatud, et sa ei ela ainult päevast päeva rõõmustades ja vaimustudes. Kui kõik on enam-vähem hästi, siis on arvatavasti lihtsam ka ümbritsevat ilu näha. Aga raskuste ja tagasilöökide puhul tuleb sageli "haarata õlekõrrest"! Nii oli ka minuga vahetult enne emadepäeva.

Vaatamata sellele, et lapsed ja lapselapsed olid taas kokku tulemas, kurvastasin ja tundsin puudust haiglas viibivast abikaasast.

Muretsesin, kas raske operatsiooni järel toimub taastumine nii nagu peab. Teadagi tuleb sellises olukorras ette päevi, kui ei tahaks midagi teha ega kedagi näha. Mõtlesin siis raamatukogust paar raamatut laenutada, et lugedes kõik muu unustada...

Ja taaskord oskas raamatukogu juhataja Aita mind meeldivalt üllatada! Kaks täiesti erinevat raamatukest kahelt teineteisest kaugel elavast ja eri rahvusest naiselt, rääkisid minuga paljuski ühte keelt. Mitte, et nende kahe elusündmused kattuksi äratuntavalt minu omadega, aga sarnase mõttemaailma kattumist leidsin küll kuhjaga. Kui ma nüüd siia mõned katked neist raamatutest kirja panen, ehk leiad siis sinagi, armas sõber, mõnda põnevat enda jaoks.

Virginia Ironside "MINU OIVALINE ELU" - lustaka huumoriga "moodsa vanaema päevaraamat"!

"Aga ma ootan oma sünnipäeva. Üsna loll on olla viiekümne kaheksane või viiekümne üheksane. Iga kord, kui ma ütlen, et olen 59, tundub mulle, et inimesed arvavad, et ma valetan nagu mõni edev vana näitleja.

Viiskümmend üheksa pole liha ega kala. Nüüd, kohe-kohe kuuekümnesena, tunnen end noore ja nõtke vanainimesena. Tunnen end uue ja läikiva maona, kes on maha ajanud oma keskealise naha, mis oli kulunud, haisev ja ära trööbatud. Ja lõppude lõpuks on nüüd mu minevik kindla peale suurem kui mu tulevik. Ja see meeldib mulle!... Kui sa oled kuuekümnene, siis oled sa kuuekümnene. Kuuekümnene on vana.

Ma just tahangi olla vana ega soovi, et mind nimetatakse nooreks, kui ma seda ei ole. Mul on villand noor olemisest. See on tüütu!... See ongi vanaduse juures tore, et sa ei pea mõtlema enam avatud ülikooli või benjihüpete peale. Milline kergendus see on!... Issaristike, kui jube mõte. Just siis, kui sa oled loobunud meestest ning vaba kiindumusest armastusse ja himudesse, hiilib su ellu uus sõltuvus.

Lapselaps. Umbes nii, nagu oleksid loobunud veinist, aga leiad end trimpamas õlut... Aga augustis saan vanaemaks ja ma tahan olla selline vanaema, nagu mul endal oli - kellega koos käivad kallistused, kannatlik meel, kostitamised ja vigurid... Veider küll, et tänapäeval kardavad paljud vanaemaks saamist, sest see sõna seostub mingi pisikest kasvu küürus olendiga, kellel on pontsikukujuline valge krunn pealael ja kes lõhnab mustade riiete, piparmündi ja kassipissi järele. Aga lapsed ei pane selliseid asju tähele.

Kõik, mis nad teavad, on see, et vanaemaga on ühtaegu lõbus ja hea ja rahulik olla! Mis pagana keskiga ja elusügis! Vana! Vana! Vana! OIVALINE!"

Hoopis teistlaadi kirjutis on meie oma maa naise, Lehte Hainsalu "VASTAMATA KÕNE"!

Tagakaanel olev lõik räägib juba üsna palju: "Mida teeb lastetu lesknaine - kelle meelest igivana, kelle meelest küllalt kõbus - pika heleda kevadsuvise päeva, mis juhtub olema tema pulma-aastapäev? Kas tal pole igav, kui pea kõik kaasteelised on puhkamas kalmuaedades?"

"See oleks nagu minu ja tolle daami dialoog. Kes armastab üht, see armastab kõiki. Kes kord on õnnelik olnud, see tahab jagada oma õnne teistelegi. Kui suhtlus ei klapi, siis tema ütleb: mida tegin, seda pidin tegema; mina seevastu: mida ei teinud, seda ei suutnud. Võimatut ei saa kelleltki nõuda, ometi nõutakse nii endalt kui teiselt iga päev... Muidugi oli suuri soove ja hulle unistusi; need tegi eriti ilusaks tõenäosus, et nad pole määratud täituma: need olid õhulossid, mida sai iga päev viimistleda. Vahel läksin hõlpu täis ning kukkusin jutustama, mida kõike teen ja kelleks saan, kui suureks kasvan... Unistada uhketest tualettidest, villast ja autost ei ole mulle eluski pähe tulnud; poleks osanud end sobitada niisuguste kulisside vahele...

Minus on üldse hoiul suur tükk kadunud aega; saatus on armuline olnud. Olen lapsepõlves maganud triibulisel voodikotil, mis on värskeid õlgi täis topitud ja õõtsub esiti nagu heinakoorem, aga kevadeks vajub lohku; olen ärganud nii kellakäo kui päris käo kukkumise peale; olen keelamata noppinud sületäie ülaseid ja nendesse näo vajutanud; olen pununud pärga meelespeadest ja pääsusilmadest; olen Liisu-tädi kandilised teeklaasid täitnud kõik viimseni kassikäppade ja kirburohtudega; olen päikesetõusul paksu kastega silmi pesnud; olen vaadanud leivanurme tolmlemist vagasel suvehommikul; olen kõblatanud kilomeetrist peedivagu; olen lepistikust taga ajanud kiini jooksvat vasikat; olen hobust vankri ette rakendanud; olen saunavihtasid teinud; olen seisnud undaval peksumasinal, terav veits käes, ja lõiganud rukkivihte köitmest lahti enne allalaskja ette tõstmist. Mäletan kõiki noid lõhnu, maaihu enda magusat lõhna, mida ei leia ühestki pudelist supermarketi sajal riuulil...

Mis minusse puutub, siis pooldan teatud filosoofide mõtteviisi, kes õpetavad, et aega kui niisugust pole olemas; kõik, mis on kunagi olnud, mis on, mis tuleb, eksisteerib ühekorraga siin ja praegu ja alati... Voltaire on manitsenud: Oh, inimene! Jumal on andnud sulle mõistuse selleks, et oma elu õigesti elada, mitte aga selleks, et tungida kõige selle olemusse, mis tema on loonud."

Armas sõber! Vahetevahel on päris hea elule läbi teiste inimeste silmade vaadata! Ja olgu see kõik, mis siia kirja sai pandud, ühtlasi ka hilinenud emadepäeva tervitus kõigile!