KIRIK Foto: Raivo Tasso
Lisaks varem paigaldatud uue­le Saksast toodud eriliselt vaikse­le „tuulemasinale", on korrastatud pilli tuulepõhjad ja mängutraktuur 4500€ eest. Tööde mahust on tänaseks tehtud üle poole, nüüd oleme jõudnud kõige kallima osani - uute tinavilede tegemiseni-paigaldamiseni ja väheste veel kasutuskõlblike vile­de taastamiseni. Vanade lössivajunud vilederea asemel on näha juba uuesti sirgeks aetud tinaviled. Siinkohal ta­han tänada, teid, Puhja inimesi, kes olete teinud oma (teistele inimestele) märkamatu panuse, olgu kiriku kor­janduskarpi või ka valla raamatuko­gudesse üles pandud korjandustop­sidesse. Nii näiteks sisaldas Puhja raamatukogu topsike juba 25,5€, mis on kokku korjunud hulgale lihtsatele inimestele jõukohastest annetustest. Kohalike ettevõtjate osas on otsa lah­ti teinud Urmas Luts, kelle 100€ oli tema firmale suur, kuid oreli paran­damiseks paras raha. Suur tänu teile kõigile!

Nende ridade kirjutamise hetkeks ei olnud veel teada, kas veel hingitse­vast riiklikust pühakodade program­mist on eraldatud käärkambri katuse parandamise tarvis raha või mitte. Kuna Eesti riik ei ole suutnud täi­ta endale võetud kohustusi riiklike muinsuskaitse objektide eest, siis on antud vabamad käed kogudustele ise oma käepäraste vahenditega kirikuid remontima hakata. Nii oleme tasapisi alustanud kiriku välismüüride kroh­viparandustega. Juba auväärses va­nuses Osvald Salo on näidanud siin oma meistrikätt. Seinte lupjamisest esialgu unistame. Uueks väljakutseks on juba ohtlikuks muutunud „vene" elektrisüsteemi väljavahetamine pü­hakojas. Laual on juba hinnapakkumine kiriku uue elektrivõrgu projekti koostamiseks. Raha selle jaoks? See on hea küsimus...

Imeilusal kevadpäeval 4. mail tekkis huvitav puutepunkt „elavjõu ja tehni­ka" vahel, mil Teeme ära talgute raa­mes tuli kokku veerandsada inimest, nii noored kui vanad kui lapsed. Päev otsa rassimist ja kadunud oli kiriku ümbert kululademed, oksahunnikud ja muu sodi. Kõik sai puhtaks ja kor­da lusti ja rõõmuga sealjuures. Lausa ime, kui palju suudame, kui jõud kokku paneme. Sel maipäeval oli jõudu täpselt välitööde tarvis. Nädal hiljem tulid jätkutalgud suurpuhas­tuseks kiriku sees ja puhtaks sai seal­gi. Palju tänu asjaosalistele! See oli nende kingitus kogu valla rahvale, ka neile puhjakatele, kes lihtsalt kirikust mööda kõnnivad.

Nüüd aga sellest, mida elavatesse inimestesse oleme investeerinud ja mis on ka kõige tähtsam. Jätkuvalt on fookuses lastele mõtestatud tege­vuse pakkumine. Pühapäevakooli töö laupäeviti kell 11 on üle nädala kord Rämsi huvikeskuses, kord Puhja selt­simajas. See töö on rahvusvaheline. Soomlaste Kylväjä seltsist on tulnud selleks tugiraha, kuid mis veel olu­lisem, mitmed neist on hakanud va­deriteks meie kohalikele lastele ja toetanud palju oma ristilapsi. Kylvä­jä omad käivad igal aastal kord-paar meil külas ja nii ka nüüd. Pühapäe-val, 9. juunil kell 10 on tavapärasest erinev perejumalateenistus, kus koh­tuvad taas ristivanemad ja -lapsed. Siis on näha kirikus ja kiriku ümber palju pisemaid inimesi. Muide, see ei ole mingite äravalitute osa, vaid va­balt võivad tulla kõik lapsed ja pered, kellele see asi huvi pakub. Isegi suu saab magusaks.

Koguduse lapsed osalesid 16. mail praostkondlikus laululaagris Karule kirikus ja 2. juunil Elva kiriku las­tekontserdil. Viiu Elise Kuusemaa mängis 1. juulil Kullamaa kirikus R. Tobiase sünniaastapäeva puhu­sel orelkontserdil kaasa koos suurte ja elukutseliste organistidega nii, et alt saalist ei teinud kuulajad vahet, et mõned orelipalad mängis hoopis laps.

Lisaks lastele panustame palju muu­sikasse. Kord-paar nädalas regulaar­seid lauluproove Dionysiuse koori liikmetele on päris suur väljakutse. Lisaks mõistagi kontsertesinemised nii oma valla kirikus kui kaugemalgi, eeskätt Rannus. Tippesinemine, kuhu on appi võetud ka naiskoor „Läte" kangemaid lauljaid, ootab ees 8. juu­nil Rõngu kirikus Valga praostkonna laulupäeval ja repertuaar on kunsti­lises mõttes enneolematult „krõbe". Kuid rõõmu sellest toimetamisest oleme saanud ise ja ka paljud teised, kes taolisest muusikast midagi pea­vad. Muide, kuuldused siinsest muu­sikatööst on jõunud kaugemalegi. Nii on valitud Miina-Liisa Kuusemaa üle terve eesti luterliku kiriku Aasta Kirikumuusikuks. Nelipühil käis ta Tallinna Toomkirikus peapiiskopil kätt surumas ja aukirja vastu võtmas. Tore, kui märgatakse.

Inimestesse investeerime üsna mär­kamatult igal jumalateenistusel. See võib olla esmapilgul midagi endast­mõistetavat, odavatki. Kuid paljud inimesed saavad sellest uut tuge ja jõudu ning rõõmu edasi elada. Kui see ära kaob, siis võib juhtuda nii, nagu juhtus aprillis ühe noore 23-aastase mehega, kellel eluisu päriselt otsa sai ja kellele olen pühendunud nii mina kui ka Puhja kogudus oma eestpalve­tega terve kuu. Uppuja päästjat osa­takse hinnata ja tänada. Talle antakse medal. Samavõrd on Puhja kogudus medalit väärt, et suutis eestpalvete­ga ühe vaimses mõttes uppuja tagasi ellu aidata. Ristisin selle enesetapja päris hiljuti ja ta silmad särasid õn­nest - talle oli kingitud uus elu. Mees ise tunnistas, et temaga juhtunu on ime. Pärast selliseid kogemusi ei teki enam küsimusi, kas ja miks on kiri­kut vaja. Mis oleks ju sama kohatu küsida, kas Päästeametit on vaja? Iga­le oma.

Tore ja viljakas aeg on olnud.