Kirjanduslik kild 122 - ulme ja tänapäev
Tähtedevahelisi sõdu loodetavasti ei tulegi, aga maapealseid sündmusi tasub ulmekirjanike ettekuulutustega võrrelda küll. Näiteks Jules Verne'i ennustusi XIX sajandil ja XX sajandi tegelikkust. Ühe poole sajandi eest kirjutatud raamatu sündmustik võiks olla ekstrapoleeritud just meie kaasaega.
Arkadi ja Boriss Strugatski. Ajastu ahistavad asjad. Loomingu Raamatukogu, XII aastakäik, nr. 5-7, 1968. (Vene keeles ilmunud 1965). Autorid olid mõlemad teadlased – jaapani filoloog ja astronoom. Tegevus toimub mitte väga kauges tulevikus. Viimane sõda fašistidega on ammu võidetud, suurriikide vahel kehtib üldine rahupakt. Ääremaadel leidub küll veel nälgivaid rahvaid, diktatuure ja sissisõdu, aga neil ei lasta vähemalt aatomisõda alustada. Maailmas valitseb suhteline rahu. Teadus on inimeste elu palju mugavamaks teinud. Planeetidevaheline liiklus edeneb, juba on uurimisjaam isegi Pluutol. Aga. internetti ja mobiiltelefone pole autorid osanud ette näha – ega toonased lugejad olekski neist aru saanud. Teateid teise riiki saadetakse raamatus ikka veel telegrammiga.
Peategelane, Ivan Žilin, saabub ühte väikesse heaoluriiki, pigem iseseisvasse kuurortlinna. Turistid on seal oodatud ja neid käibki hulgi. Juba tollipunkti järel pakutakse Ivanile võimalikult mõnusat kodumajutust ja muid võimalikke hüvesid. Korteris on tuba täis peent olmetehnikat, kindralilesest perenaine tähelepanelik, kaks last veidi isemoodi nagu teismelised ikka. Peretütar käib ka tööl - Hea Tuju Salongis vanemaid daame lõbustamas. Väljas paistab alati päike, puud-lilled haljendavad, stereoplastikuga kaetud tänavaid koristavad robotid, teenindusasutusi on kõik kohad täis, sealhulgas peeni joomakohti. Juuksur teeb Ivanile üliteaduslikult ülitäiusliku soengu. Restoranis lendlevad troopikametsa lillede vahel linnukesed, menüüs on kõikvõimalikke haruldasi delikatesse – need on enamasti sünteetilised, aga ehtsatest eristamatud. Seltskondliku vestluse teemaks on iganädalane teleseriaal "Salongi roos", juba seitse aastat järjest. Tööpäev kestab inimestel vaid neli tundi. Reklaamid kutsuvad rahvast laulukooridesse ja näitemängu tegema. Valitsus on teinud kõik, et kodanikud ja külalised saaksid elada mugavalt ja muretult. Nagu toona ette kujutatud kommunismis, olgugi et tõenäoliselt kapitalistlikus riigis. Kummaline tundub Ivanile, et inimesed on kuidagi kiirustavad ja pealiskaudsed. Autofurgoonist tänaval jagatakse odavalt või hoopis tasuta mahakantud kraami, sealhulgas haruldast väärtkirjandust, mida keegi ei loe, sest lugemine pole moes. Väljakuil seisavad ausambad inimestele, kellest Ivan mõnda isegi tunneb, aga kohalikud suurt midagi ei tea.
Varasel õhtupoolikul vuravad autod töötajatega koju. Kõrtsid täituvad rahvast, kodudest kostab kõikjal raadiote röökimist. Tänavanurkadel seisavad nokastanud noorukite kambad. Öösel on üleüldse ohtlik tänaval käia. Üldrahvalik meelelahutus on õhtuti "värin". Selleks koguneb palju rahvast tiheda jõuguna teatud väljakutele. Nende kohal ülal hakkavad vaheldumisi vilkuma kolm valguskuplit: punane, sinine ja roheline. Inimesi läbistab teatud lainepikkusega võnkumine, mis kutsub ajus esile mitmesuguseid meeldivaid unenägusid. Kõik on ühises ekstaasis.
Paljud ihkavad veelgi teravamaid elamusi. Nende jaoks on näiteks vanas metrootunnelis meelelahutus nimega "kalarid", kuhu saab osta pileti, kui annad allkirja, et ise kõige juhtuva eest vastutad. Tunnelis möllab mahakantud, kuid ikka veel inimkeelt oskav planeedijaama- robot. Tema jaoks liiga väikese, Maa raskusjõu tingimustes on robot lolliks läinud: ajab jampsijuttu, kõnnib mööda seinu, seob rotte sabapidi sõlme ja painutab rongirööpaid. Mitte kõik külastajad ei pääse tunnelist elusalt tagasi, aga pääsenuil on, mida mäletada. Leidub väljavalitute organisatsioone, midagi vabamüürlaste taolist, näiteks "metseenid", kes oma hoolega turvatud koosolekutel kalleid, originaalseid kunstiteoseid tükkideks lõhuvad. "Nukkarite" ja "kõõmade" ühinguist ei saa Ivan oma missiooni jooksul suurt sotti. Aga "intlite" salaselts on kurikuulus juba sellepärast, et nad pidavat raamatuid lugema. Äsja on nad hakanud ausaid kodanikke terroriseerima, tulistades õhtuse "värina" ajal tolle seadmeid lennukilt kuulipildujast ja pihustades ulmlevale rahvamassile pisargaasi, ning pidavat koguni mingit suuremat mässu kavatsema. See kõik on veel naljaasi, kui tuleb kõneks "slegg". Tabusõna, mida poisikesed plangule kirjutavad, aga täisinimesed vaid sosinal välja ütlevad. Mingi ülinaudingu vahend, mida saab osta teatud diileritelt.
Nüüd selgub, et Ivan polegi lihtsalt kirjanik ja turist, nagu ta end esitleb, vaid ülemaailmse Julgeolekunõukogu (salapolitsei) agent. Endine sõdur ja planetonaut, paljulugenud kultuurihuviline, aga võitluskunste valdab nagu James Bond. Julgeolekunõukogu on mures, et paljud sellest unelmatelinnast naasnud turistid on rängalt närvihaiged. Kahtlustatakse, et seal tarvitatakse mingit eriti kanget narkootikumi või närvistimulaatorit, mis inimestel aju surmani välja kurnab. Eelmiste sinna läinud agentidega (muide, Ivani sõpradega) on side katkenud.
Kahepäevase uurimise käigus selgub Ivanile, et eelmised agendid on ise "sleggi" proovinud ja sõltuvusse jäänud. Üks on kohe suremas, teine vahepeal diiler olnud, kuid nüüd töö kaotanud ja kah omadega läbi. Viimaselt saab Ivan selgust. Tuleb osta diilerilt teatud pisike elektrooniline jublakas, sobitada see raadiosse ühe teise osa asemele, panna raadio vannitoas kõvasti hüürgama, lasta vann sooja vett täis (konditsioneeriga, et ei jahtuks), võtta kõvad napsid, mõned tabletid teatud putukatõrjevahendit vannivette ja üks suhu, ning – hopsti vanni! Seal siis satud nii meeldivasse "teise reaalsusesse", et päriselu pole enam üldse huvitav. Too päriselu muutubki järjest kehvemaks ja ei kesta enam kaua, sest tervis ei pea vastu. Ivan proovib asja ära, aga poolikult – ilma napsita ja konditsioneerita, nii et külm ajab varsti vannist välja. Mõistus jääb alles. Oma tehnilise taibuga märkab ta, et diileritelt kalli raha eest ostetav jublakas on tegelikult ühe teise elektroonilise aparaadi tagavaraosa, mida saab poest paarikümne sendi eest. Nii et "slegg" on juba muutumas luksuslikust salapahest odavaks tarbeasjaks, millega heaolus igavlev rahvas oma lõppematut naudinguhimu rahuldab.
Ivan telegrafeerib oma kõige suuremale ülemusele, kes kohe sinna lendab ja "sleggi" levitava jõugu juhte teada tahab, et noid kinni võtta. Ivan kannab ette, et selliseid polegi - on vaid pidurdamatu üldrahvalik soov ikka suuremaid naudinguid, kasvõi pidevat orgasmi (seda sõna autorid küll ei kasuta) kogeda, ja selleks teaduse edusammude poolt loodud võimalused. Ei mingeid gangsterite sündikaate ega salajasi vabrikuid. Esialgu olid leidurid ja spekulandid. Siis aga taibati, et kõike võib osta ka kaubamajast, ja "slegg" levis nagu kahjutuli. Süüdi on hoopis need moralistid ja filosoofid, kes üha suurenevat heaolu ülimaks eesmärgiks kuulutavad. See Juhmidemaa, mida küllus on ootamatult tabanud, on oma eestkoste alla võtnud "värina" ja ei jõua ära oodata hetke, millal võib seaduslikuks muuta ka "sleggi"...
Ülemus leiab, et see neetud mädapesa tuleks maailmast isoleerida. Ta pole harjunud filosofeerima. Ivan aga otsustab, et ta jääb nüüd siia ja hakkab mõttekaaslasi otsima. Kindlasti on neid, kes vihkavad seda töntsi täisõginud maailma ja tahaksid seda õhku lasta. Mõnda neist on ta juba kohanud... Teha kõik, et neid aidata, et nad oma vihkamist tühiasjadele ei raiskaks... Ivan pöördub mõttes praeguste laste poole, kel seisab suureks kasvades ees võitlus juhmuse-needuse vastu viimases sõjas, mis on kõige veretum, aga tema sõduritele kõige raskem.
Kuidas oli, kas midagi tuleb ka tuttav ette?
