Kodukool – armas ja samas murettekitav
Haridusminister on küll tõotanud, et ministeerium ei sulge ühtegi kooli ja kõik on omavalitsuse otsustada. Kuid kas pole nii väita siiski silmakirjalik? Näeme ju, kuhu suunas tüürib kasvõi koolide rahastamine. On valitsustasandil otsustamisega, kuidas on, õpilaste drastiline vähenemine gümnaasiumiosas on kahjuks tegelikkus. Muidugi on laste arv üldisemas plaanis vähenenud, noored tõttavad laia ilma õnne otsima ja pole teada, palju neist kodukohta naaseb. Meedia vahendusel on väikeseid gümnaasiume tümitatud igat moodi, kuni selleni nagu poleks väiksemates koolides pädevaid õpetajaid ja saadav haridus seetõttu kaheldava kvaliteediga. Meedia on võimas jõud ja levinud pooltõed on otsuseid mõjutanud. Lapsed soovivad minna mujale gümnaasiumisse. Isiksuse arendamise seisukohast võttes polegi see halb valik, aga mis sunnib vanemaid panema oma võsukesi linna kooli juba põhikoolis? Pole see trend meie kandiski võõras. Koolide väljasuretamine on seega tõesti kohapealsete inimeste otsustada.
Kool on olnud oma tegemistest ja saavutustest tagasihoidlik kirjutama, arvates, et küll kõik teavad niigi, küla ju väike. Aga ega ikka väga hästi ei teata. Selle aasta viimases valla lehes on kooli puudutavaid lugusid rohkem kui kunagi varem, ikka selleks, et märkaksime ja õpiksime hindama seda, mis meil kohapeal olemas on.