Foto: Kõue Kuulutaja ---

Lagle Pareki elu on olnud kirju nagu Kihnu naise seelik. Oma mälestuste­raamatus „Mina ei tea, kust ma rõõmu võtan" kirjeldab ta värvikalt oma kodu, vanemaid, lapsepõlve ja küüdi­tamist. Juba koolilapseeas tärganud vabaduseiha on teda saatnud kogu elu; sellest ka varakult sekeldused KGB-ga. Oma raamatus on Lagle Parek kirjeldanud ilmekalt absurdset elu NL-s ning naeruvääristanud KGB-d ja selle töötajaid. Hea inimesetundjana taipas ta peagi, et selles kurikuulsas asutuses on inimestevahelised vastu­olud ning kasutas need oma kasuks ära; jäädes ise inimlikuks ja meele­kindlaks.

Kohtumisel Ardu rahvaga rääkis Lagle Parek raamatu saamise loost, kohtu­mistest erinevate inimestega ja nende suhtumisest ellu. Iga ta lugu nii raa­ma­tus kui ka kohtumisel kiirgas soojust ja inimlikkust. Ilmnes ka autori tugev analüüsivõime.

Tiitleid on Lagle Parekil mitu: vabadusvõitleja, N Liidu poliitvang, ühiskonnategelane, siseminister, Püha Brigitta Ordu liige. Praegu on tema töö- ja elukoht Pirita kloostri ruumides. Tema põhiliseks ülesan­deks on tagada kloostri majan­duslik heaolu. Klooster on isema­jandav asutus ja selle ülal­pida­miseks on vaja leida peale hotelli ka muid sissetulekuallikaid.

Olles Püha Brigitta Ordu liige, ei ole Lagle Parek nunn. Nagu kuulajate küsimustele vastates selgus, oli meie külaline nunnade eluga küllalti kursis. Põhjalikult seletas ta, kuidas tavalisest kato­liik­lasest nunn saab; millised etapid ja katsumused ta peab läbima. Veel saime teada, et Pirital elavad nunnad täiesti kaasaegset elu: igal nunnal on oma tuba koos san-sõlmega ja Interneti kasuta­mise võimalus. Eriti agaralt kasu­tavad Skype-i need nunnad, kelle kodu on kaugel ja ei saa omastega muul teel suhelda.

Viimaks paisus küsimustelaviin nii suu­reks, et külaline pidi küsimus­tele vastama kohvilauas lausa suu­täite vahel. Ebatavaline oli seegi, et küsimused ei tahtnud lõppeda ka bussi oodates. Väga kahju ja piinlik oli olukord, et huvitavat külalist tuli kuulama 15inimest.