Kohtumisõhtu Lagle Parekiga
Lagle Pareki elu on olnud kirju nagu Kihnu naise seelik. Oma mälestusteraamatus „Mina ei tea, kust ma rõõmu võtan" kirjeldab ta värvikalt oma kodu, vanemaid, lapsepõlve ja küüditamist. Juba koolilapseeas tärganud vabaduseiha on teda saatnud kogu elu; sellest ka varakult sekeldused KGB-ga. Oma raamatus on Lagle Parek kirjeldanud ilmekalt absurdset elu NL-s ning naeruvääristanud KGB-d ja selle töötajaid. Hea inimesetundjana taipas ta peagi, et selles kurikuulsas asutuses on inimestevahelised vastuolud ning kasutas need oma kasuks ära; jäädes ise inimlikuks ja meelekindlaks.
Kohtumisel Ardu rahvaga rääkis Lagle Parek raamatu saamise loost, kohtumistest erinevate inimestega ja nende suhtumisest ellu. Iga ta lugu nii raamatus kui ka kohtumisel kiirgas soojust ja inimlikkust. Ilmnes ka autori tugev analüüsivõime.
Tiitleid on Lagle Parekil mitu: vabadusvõitleja, N Liidu poliitvang, ühiskonnategelane, siseminister, Püha Brigitta Ordu liige. Praegu on tema töö- ja elukoht Pirita kloostri ruumides. Tema põhiliseks ülesandeks on tagada kloostri majanduslik heaolu. Klooster on isemajandav asutus ja selle ülalpidamiseks on vaja leida peale hotelli ka muid sissetulekuallikaid.
Viimaks paisus küsimustelaviin nii suureks, et külaline pidi küsimustele vastama kohvilauas lausa suutäite vahel. Ebatavaline oli seegi, et küsimused ei tahtnud lõppeda ka bussi oodates. Väga kahju ja piinlik oli olukord, et huvitavat külalist tuli kuulama 15inimest.