Cigognola asub Milaanost lõunas tunnise rongisõidu kaugusel. Emadepäeva hommikul säras päike ja õhus oli tunda suvelillede lõhna. Tegime soengud pähe, panime kleidid selga ja sättisime end juba varakult teele. Pakkisime kaasa võileivad, sest mine neid itaallasi tea – olime küll maksnud 15-eurose osalustasu, kuid puudus kindlus, mida selle eest meile pika päeva jooksul pakutakse.

Kohale jõudes selgus, et väljareklaamitud jalutuskäik veinimõisate vahel on üks korralik matk üle mägiste viinamarjapõldude ja mööda külateid. Meid see muidugi ei heidutanud ja olime valmis nautima kõike, mida itaallased meile ühes 800 osalejaga ette olid näinud. Küll aga pakkusime oma väljanägemisega kohalikele suurt uudishimu ja tõsist muret. Nad ei suutnud uskuda, et me oleme valmis oma baleriinades ja sandalettides 14-kilomeetrise rännaku ette võtma. Pärast korduvaid kinnitusi, et me saame aru, mida teeme, ja teame, mida maal asuvad teerajad tähendavad, lubati meid väikese umbusuga siiski teele. Kaasa anti ka isiklik joogitops viinamarjamärjukese degusteerimise tarvis.

Pärast esimesi samme võttis Cigognola meid vastu oma lummava looduse ja hunnitute vaadetega. Kõikjal saatsid meid hooldatud viinamarjapõllud, punased moonid, ritsikate siristamine, tuulekaer, üksikud veidi heina kasvanud majad ja küla keskel asuv 12. sajandist pärinev loss. Tuleb tunnistada, et need esimesed viis kilomeetrit esimesse veinimajja tundusid kõige pikemad ja pingutust nõudvamad, kuid väiksemgi väsimus oli hetkega pühitud, kui pererahva hoovi astusime. Koos kanade kaagutamise ja koerte sõbraliku haukumisega võttis meid vastu tõeline veinirahva pidu. Külalisi tervitati antipasti ja veiniga ning rahvusmuusika järgi lõid kohalikud tantsu juba südapäeval. Edasised kilomeetrid ja veel kuue veinimaja külastused möödusid lenneldes. Kuigi viinamarjasordid on lähestikku kasvavatel põldudel sarnased, oli vein igas majas erinev, pakkudes väärt maitseelamust ja mõnusat värskendust. Ka veinikõrvane erines igas mõisas, alates salaamist, salatist, risottost isevalmistatud juustuni. Kõik moodustas kokku mõnusa terviku ja andis meile ettekujutuse kohalikest kommetest ning veinikultuurist, mida osati just õige piirini nautida. Ka korraldajate hoolivus avaldas muljet – küll käidi meid rajal mitmes punktis kontrollimas, saadeti vahepeal alla sadanud vihmasabinast märjaks saanud järsemal tõusul ning muretseti rongilegi jõudmise pärast.

Jalutuskäiku Oltrepòs – nii on ürituse nimi – korraldatakse kord aastas, nagu hoovilugude päevagi. Kui meil avavad pered oma koduuksed kogu päevaks ja külastajad saavad valida, keda ja millal väisavad, siis Cigognolas oli teekond kaardile kantud ja päeva jooksul läbisid matkajad kõik veinimajad. Tõsi, eks eesmärk ongi mõlemal kohal erinev – meie rõhume oma kodulinnas heale söögile, pererahvale omastele tege vustele ning peidetud aiailule, itaallased aga matkamisele kaunis looduses ja veinimajade toodangu tutvustamisele. Nii võis märgata, et kui Keila on linna- ja kohvikupäevade aegu mattunud ühtlaselt rõõmsasse ülelinnalisse saginasse ja elevusse, siis viinamarjaistanduste tuur oli kui sõit karussellil – ühel hetkel uppusid pilgud piiritutesse maalilistesse vaadetesse ning mõtted ja jututeemadki kujunesid vastavalt, teisel hetkel aga jõudsime taas pererahva õuele ning hoogne pidu võis jätkuda. Veinijalutuskäigu viimases majas keerutasid meie prouadki jalga ning elevust ja mälestusi jätkub veel tükiks ajaks.

Kindlasti ühendab meid itaallastega lust ja rõõm koosolemisest. Samas, kui 2500 km kaugusel oli kuulda pisukest nurinat vihmasaju pärast, siis meid on põhjamaine kliima tõ- siselt karastanud ja siin ei jää ükski pidu vihma pärast pidamata või hoov külma pärast avamata. Võtsime veiniretkelt kaasa ka itaallaste tantsusammud, mille seame eestimaisesse ja olümpiahõngulisse võimlemiskavasse ning esitame ohvitseriprouadega tänavusel Keila Hoovilugude päeval meie olümpiaregati puhvetis 13. augustil kell 16, 18 ja 20. Sarnaselt veinimõisa tuurile ei pea ka meie kohvikutepäeval võileibu kaasa võtma.