AppleMark Foto: Pille-Riin Pregel
Priidik Raudkivi lastest:

1. Miina - sai Suurekivi talu perenaiseks Paatsalus.

2. Villem kui vanim poeg päris Kiissa talu Hõbessalus.

3. Ann - sai Varepõllu talu perenaiseks Kilgimetsa külas.

4. Karl - läks merele, hiljem abiellus ja elas Kiissa saunas Kiissa lahe ääres. Ehitas sinna sepipaja, oli kuuma ja külma raua sepp. Tegi vikateid ja püsse.

5. Liisu - sai Kännu talu perenaiseks Hõbessalu külas.

6. Aleksander võeti esimesse ilmasõtta ja selle lõppedes rajas perekonna Peterburis.

7. Ida - sai Kaasiku talu perenaiseks Kilgimetsa külas.

8. Johannes läks koduväiks Laiakivi tallu Aru külas Massu vallas ja hiljem rentis Peedu talu Kurevere külas Karuse vallas, kus remontis pukktuuliku ja oli mölder.

9. Martin läks ainukesena tervest suguseltsist elukutseliseks sõjaväelaseks. Lõpetas vastavad koolid ja teenis Eesti sõjaväes Narva 1. Jalaväerügemendis algul allohvitserina, hiljem ohvitserina ja lõpetas II Maailmasõja Saksa Wehrmachti Hauptmanni (kapteni) aukraadis.

Kiissa talus oli Priidik Raudkivil maad kokku 50 hektarit. Maa oli vilets, kruusane nagu kõik mereäärsed maad Läänemaal. Laua ääres oli aga suid palju. Peremees ilmselt muretses, kuidas neid suid toita ja talu edasi arendada. Ta kasvatas kanepit, mille müüs Saksamaale, sest tollel ajal kõik merenduses kasutatavad otsad, köied, trossid ja vaierid olid tehtud kanepist. Tellis Saksamaalt peent kedratud kanepist niiti ja naispere kudus terve talve sellest niidist käsitsi peent noodalina, mille silma suurus oli olnud pool tolli, ehk 12 mm. Sellest linast tegi Priidik nooda, millega püüdis Kiissa lahelt kiisku ja viidikaid, mida oli olnud nii palju, et kahest nooda loomusest sai vankri koorma. Kiisku ja viidikaid oli püütud ka Paatsalu lahest Pääsusääre kõrvalt ja Kampsuni laiu alt.

Nooda lina oli töödeldud pajukoore pargiga ja keedetud hülgerasvas. Ei olevat üldse vett sisse võtnud, seega oli olnud absoluutselt mädanemiskindel. Kiissa õuel oli olnud suur 15-ämbrine pada kivide peal ja selles pajas oli keedetud kiiskadest leent, millega söödeti sigu, keda oli olnud terve laudatäis. Ja sigade, sealiha ja põrsaste müügiga saadi talule jalad alla.

Ükskord saadi teada, et Kirbla ja Matsalu vahel, Kelu külas on müüa Hollandi tuuleveski, mis pidi seisma peremehe surma järel. Priidik, Villem ja Johannes läksid hobusega sinna, vaatasid veski üle ja Priidik Villemiga otsustasid selle veski ära osta. Johannes oli siis alles noor mees, kes tahtis õppida möldriks. Veski masinavärk võeti seal lahti ja veeti hobustega Paatsallu, Hõbessalu mäele, kuhu hakati ehitama veski alust. See oli kõrgem koht ja seal oli alati tuult. Samal ajal hakati sinna rajatava veski kõrvale, tee äärde, ehitama ka uut talumaja. See ehitati küllalt ruumikas, sest sinna oli mõeldud ka ruum poe pidamiseks. Viie aasta pärast oli maja valmis ja veski käiku lastud. Veski oli suur, nelja korrusega Hollandi tuulik, mis jahvatas kahe paari kividega. Veskis olid kõik seadmed kõigi võimalike toodete tegemiseks. Olid manna, tangu ja kruubimasinad, kõik kroovi ja püülisõelad ja veski all veel tuule jõul töötav linaropsimise masin ja puude saagimine. Selleaegne väga esinduslik masinavärk. Möldriks oli Priidiku poeg Johannes ja poodi pidas Kiissa peremees Villem ise.

Poes kaubeldi petrooli, raua, soola ja kõige muuga, mida maarahvale oli vaja. Tellimise peale toodi poodi kõike, mida telliti. Veski ja poe abiga kerkis Kiissa talu suguseltsi jõukamaks pereks. Paatsalus oli ka teisi edukaid peremehi: Salumetsa Priidikul oli kivi ja puulaev, ehk rannasõidu purjekas, Nurga talust aga koolitati kapteneid. Hõbessalus olid teised talud ka järjel, niipalju kui kruusased kesised maad lubasid, sest inimesed olid töökad, aga veski ja pood tegid Kiissa talu muidugi teistest jõukamaks.

Sellest kõigest rääkis mulle onu Villem, Villu isa, peale Siberist tagasitulekut, kus ta koos perega nägi näguripäevi rida aastaid, kuhu ta saadeti nõukogude ajal kui kulak ja külakurnajast vereimeja. Kiissa talu perenaine jäigi Siberi mulda.

Eelmisel kahel sajandil olid Raudkivide suguseltsi pered väga lasterikkad. Et küll arstiabi ja hügieen olid praeguses mõistes puudulikud ja väikeste laste surevus suur, korvas seda vanemate elujõud. Meri ja maa jõudis kõik need suured pered toita. Ei ole teada, et Paatsalu vallas oleks paari viimase sajandi jooksul keegi nälga surnud.

Kuna pered olid lasterikkad, poegi ja tüdrukuid arvukalt, jõudis Raudkivide sugu paljudesse Paatsalu ja ümbruskonna taluperedesse. Raudkivide sugu oli Paatsalus, Hõbessalus, Kiissa, Jaagumardi, Mäesepa, Pannika, Villika, Jürtsi ja Kanamardi, Koka, Illuste ja teistes taludes. Ka Kõrgemäel, Rebaskivil ja mujal. Raudkivide sugu jõudis Nehatusse, Saastnasse ja Lihulasse. Samuti Varblasse,

Kullile, Mereäärse ja Kilgimetsa külla. Ka mujale maailma - Venemaale, Rootsi, USA-sse, Uus-Meremaale ja Austraaliasse.

Tulid sõjad, okupatsioonid ja võõrvõim. Muutusid mõisted, arusaamad ja tõekspidamised. Muutus ka elulaad, mis hoidis mitme sajandi vältel tugeva Raudkivide paljulapselised pered. Nüüd enam Raudkivide suguseltsi peredes nii suurt laste arvu ei esine. Pere kohta 1, 2, 3 ja see on kõik. Aga Raudkivide suguseltsis on säilinud kalduvus metallitöö oskuste poole. Osavad käed ja lahtised ajud. On olnud ka teiste elukutsete esindajaid, nagu näitleja, veterinaar, kaadrisõjaväelane ja mõned väljapaistvad inimesed teaduse vallas. Üks koguni maailma tasemel. Aga oma olemuselt on nad olnud ja on siiani tõsised, töökad Eesti mehed ja naised. Nad on RAUDKIVID.

Saatus on olnud Raudkividele armuline, peale ühe kurva erandi.

1941.a suvel, kui „Erna" luuregrupp koos metsavendadega pidas Kautlas kaitse-viivituslahingut Vene sõjaväe ja hävituspataljonidest moodustatud karistussalgaga, keda juhatas tuntud punane komandör, kapten Pasternak, võimaldamaks mööda soid-rabasid põgeneda üle tuhande Eesti inimese, kes olid varjunud Kautla rabasse nõukogude korra ja hävituspataljonide metsikuste eest. Tänu „Erna" meeste ja metsavendade täpsele tulele, julgetele vasturünnakutele ja rohketele automaatrelvadele, jõudsid kõik rabas varjunud väljuda piiramisrõngast ja jõuda tervelt Paide alla.

Kui tuli teade, et kõik on elusalt ja tervelt piiramisrõngast väljunud, taganesid ka lahingus ellujäänud vastase suure ülekaalu eest.

Et venelased ja hävituspataljonlased, kus oli ka palju eestlasi, ei suutnud selle operatsiooni käigus, vaatamata nendepoolsetele suurtele kaotustele kedagi elusalt kätte saada, muutusid nad vihast metsikuks ja viisid karistusoperatsiooni lõpule talude põletamise ja inimeste tapmisega.

Ka Kautla ligidal elanud metsavahti karistati metsavendadega sidepidamise ja nende aitamise kahtlusel. Metsavaht perenaisega põletati elusalt koos kordoni hoonega. Lapsi neil ei olevat olnud. Metsavahi nimi oli Raudkivi. Sugulusastet Raudkivide suguseltsiga ei tea. Aga ta oli RAUDKIVI.

Raivo Raudkivi Nõmme külas
Piio-Tõnisel, märtsikuul 2013