Armsad klassikaaslased Rita, Helge ja Ingmar
FOTO: Meie Keskel
Sellest viimasest emotsioonist tahangi alustada. Ütlesin seda kohe peale kontserti tegijatele ja julgen seda ka siinkohal kirjutada, et minu meelest oli see üle aegade parim aktus, mille osaliseks olen vilistlasena saanud. Südamlikult kimpu seotud tänaste õpilaste etteasted vaheldumisi endiste õpilaste kooliaegsete mälestustega. Tänased noored on nii tublid ja andekad, et neid võinuks kuulata-vaadata kauemgi. Teine oodatud hetk oli kooli raamatu esitlus, kuhu omaltki poolt panuse andsin, kuid suure huviga teiste kirjutisi lugeda ihkasin. See, mis kaante vahele sai, on üks tubli tükk ajalugu ja ma siiralt loodan (nagu koolidirektor Margus Rajas mõista andis), et seda veel ajapikku täiendatakse ning täiuslikumaks lihvitakse. Selles raamatus joonistuvad selgelt välja erinevate ajastute „näojooned" ja elumustrid, sest mahutab see endas ju nii isade-emade kui ka juba nende tütarde-poegade arvamuslugusid. Kui toolid kõneleksid...
Põlvkondade peale mõtlesin ka aulasse astudes ja sealseid toole vaadates, et needki on jalapuhkust pakkunud juba paarile põlvkonnale. Lihtne arvutus ütles, et need kõvaks kulunud istmed peaksid 30-aastased olema.... meie klass oli omadega kuskil keskastme osas, kui need toolid saali toodi ja meie klassi poisid käisid neid veel kokku panemas, selle järgi arvutasimegi. Ja nüüd on juba nii mõnigi meie lastest sama kooli lõpetanud... ja kõik oma koolisündmused neil toolidel mööda saatnud. Mõtlesin kui palju emotsioone nad endas kannavad, esinemiseelset närvipinget, ärevaid nihelemisi, igavusest kanganäppimisi, ehk kurbuse- ja rõõmupisaraidki. Kui (loodetavasti) viie aasta pärast taas kokku tuleme, võiks ka noile toolidele rolli anda, las nad kõneleksid... Loeme matemaatikat ja arvutame kirjandust
Olen enda arust küll läbinisti humanitaarse soonega inimene ja reaalainetes tahumatu nagu kopatraktor, kuid aeg-ajalt meeldib ka mulle arvudega mängida ja statistikat teha. Värske raamat siinkohal tänuväärt abimehena kõrval näen, et vilistlaste kokkutulekul võinuks olla tublisti rohkem lõpetajaid, kui tegelik pilt näitas. Alates 1971. a kevadest 2012. a kevadeni on Iisaku koolist tuule tiibadesse saanud 42 lendu, milles keskhariduse saanud 856 lõpetajat, tänavu lisandus veel kümme. 1. juuni kokkutuleku statistika näitab aga, et kooli külastas 150 vilistlast.
Hääkene küll, kõigil tulemata jäänuil ju omad põhjused. Kuid vaatame veel põnevaid arve kalkulaatori kuvaril. Viieteistkümnenda lennu kevadeks oli keskkoolilõpetajaid Iisakus 444, viie aasta pärast 20. lennu lõppedes 555. Toredad arvud näitavad, et viie aastaga kogunes 111 vilistlast. Neljal korral erinevatel aastatel on lõpetajate arv olnud 12, 13, 14 ja 19 õpilast, kolmel korral on lõpetajaid olnud 23, kuid 17 lõpetajat on hingekirjas olnud suisa viies klassis (seda tõsi, paraku ka paralleelklassides). Kaks klassikomplekti korraga on lõpetanud kuuel aastal ning sellest tingituna on kõige suurem lennu lõpetanute arv läbi aegade olnud 53 (X lend). Vähem kui 10 lõpetajat lennus on ajaloo jooksul olnud vaid kolmel korral. 25 aastat = veerandsada
Kui arvude keeles jätkates ka lõpetada, siis meie klassil täitus tänavu 25 aastat keskkooli lõpudiplomi omamist. Veerandsada, võiks isegi öelda. Suuresti ka seetõttu oli meid kooli kokkutulekul kasinalt, ehkki mõne lennu ühe esindaja kõrval oli meie kümnene kamp kõva sõna. Meie kaugema kaare rahvas lendab tingimata kohale siis, kui on n.ö. pereringi kokkutulek. Sel päeval ei võta ühtki patsienti vastu doktorist Merike ega põrista traktoriga põllul talunikust Veljo, selle päeva õhtul ei näe me teleekraanil spordiuudiseid edastavat Helarit ja hädaabinumbrile helistades ei vasta meile Merle, sel päeval jätab riigipiiri valvamise teiste hooleks Aare ning arvepidamise peatab Helge. Ka kõik ülejäänud on oma päevaraamatusse suurte tähtedega vaid ühe märgusõna kirjutanud - klassikokkutulek. Tavaliselt on kohal ka teleskoobiga klassijuhataja Rein, meie Füüsik.
„Kuidas sul läheb?", küsime meie üksteiselt sageli ja siiralt ning omakeskis kõneldes saame ka ausaid vastuseid. Kuidas meil siis läheb? Eks ikka nii nagu kõigil - kel hästi, kel vähem... varsti kuuleme-näeme taas. Ja olgugi, et tänasel infoajastul, kus ruulivad facebook ja twitter, tahame ikka kokku tulla ja üksteisele silma vaadata.
Soovime kõigile lendudele nende ühisosa hoidmist ja väärtustamist. Saagem ikka kokku ja küsigem kaaslastelt sagedamini „Kuidas sul läheb?".
Ene Raudar,
Iisaku KK 18. lend (1988)
_______________________________________________________ Tervitan koolikaaslasi
Kallid koolikaaslased Naima Kaljumäe ja Vilma Bogdanov - miks ei tulnud te kooli kokkutulekule 1. juunil k.a? Olime seal Viktor Peebuga ainult, rohkem ei kedagi. Südamlikud tervitused teile Laine Amalie Lulla poolt!
1.juunil 2013