6. klassi õpilased Aivar, Elin ja Annika rääkisid, et nende klass hakkas õieti alles viimasel nädalal tõsisemalt kogumisega tegelema. Aivari ettepanekul võeti reedel kelgud ja mindi Iisaku peale vaatama, kas inimestel on vanapaberit ära anda. Käidi Kaseväljal, Iisaku alevikus, Varesmetsa tee äärsetes majades ja Metsa tänaval. Asutustest külastati lasteaeda, kunstide kooli, pastoraati ja muuseumi. Inimesed olid väga sõbralikud ja vastutulelikud ning rõõmustasid, et said jalusolevatest tuleohtlikest paberihunnikutest lahti. Mõnel pool pakuti kommigi ja Kelli vanaema pakkus isegi jäätist! Üksmeelselt arvati, et tegemist oli väga laheda ettevõtmisega. Ainult et edaspidi ei tuleks päris viimastele päevadele paberikogumist jätta - kui alustaks varem, saaks rohkemgi kokku. Sama meelt olid ka Mark, Kärol ja Hardi 4. klassist. Nendel lastel oli pisut kahju, et 3. klass lõpuks neist mööda sai ja võidu ära napsas, aga kõik ju ei saagi võita.

Kõik lapsevanemad paraku lõpptulemuste osas nii mõistvad ei olnud. Finaal kujunes üsna kirglikuks. Oli tõsiseid väljaütlemisi korraldajate ja kooli aadressil. Kiputi unustama, et kool ei ole äriettevõte, vaid eelkõige õppe- ja kasvatusasutus. Ja et vanapaberi kogumise kampaania põhieesmärk ei saagi olla suure raha teenimine, vaid eelkõige laste koostöötahte ja organiseerimisvõime arendamine ning keskkonnateadlikkuse kasvatamine. Rahalised auhinnad ja muu meelehea on lihtsalt lisaboonuseks. Kõige selle pärast palusingi korraldajatel, noortel õpetajatel Madis Armil ja Relika Kaljumäel kampaania käiku selgitada.

1.Miks otsustasite korraldada koolis vanapaberi kogumise, milliseid eesmärke pidi see aktsioon eelkõige täitma?

Algne idee tuli ühelt ettevõttelt, kes korraldas Ida- ja Lääne-Virumaa koolide vahel vanapaberi korjamise võistluse. Kuna oli arvata, et tollest kampaaniast midagi head välja ei tule (ja ei tulnudki), otsustasime korraldada võistluse ainult meie koolis ja kogutava vanapaberi ise realiseerida.

Eelkõige on sellise aktsiooni eesmärk keskkonnateadlikkuse tõstmine: vanapaber ei ole prügi, vaid sellest saab uuesti paberit toota ja nii on võimalik säästa metsa, mis muidu paberitootmiseks raiutaks. Muidugi oli see ka hea võimalus õpilastele vaheldust ja klassiti ühise eesmärgi nimel tegutsemise võimalust pakkuda.

2. Kes reeglid paika pani ja kas õpilased teadsid nendest algusest peale? Mida ütlete selgituseks nendele lastele või lapsevanematele, kelle arvates olid reeglid ebaõiglased?

Reeglid kehtestasime meie - Relika ja Madis. Kahekesi me seda kampaaniat ka läbi viisime. Reeglid olid õpilastele teada juba enne seda, kui paberit vastu hakkasime võtma. Reeglite tutvustamiseks kutsusime kokku koolis üldkogunemise, kus siis korraldust ja reegleid tutvustasime.

Eks elu ongi selline, mõnikord ebaõiglane. Kuna võistlus oli vabatahtlik ja keegi kedagi osalema ei sundinud, siis osalemine iseenesest on märk sellest, et reeglitega ollakse nõus.

3. Millal vanapaberi toomine õige hoo sisse sai?

Õige hoog tuli alles kampaania kahel viimasel nädalal, kui toodi iga päev. Päris „hullumaja“ läks lahti viimasel nädalal, kui iga päev toodi ikka tonn või rohkem.

4. Miks lubati veel ka pärast esialgu väljakuulutatud kogumise lõppu veel järgmisel päeval paberit ära tuua? Kas sellest võimalusest said kõik klassid teada?

Tulime vastu paarile õpilasele, kellel ema või isa töötavad Iisakust kaugemal ja alles reede õhtul paberikoormaga saabusid. Et mitte eelistada neid paari õpilast, otsustasime tähtaega kõigile pikendada. Pead ei anna, et kõik sellest võimalusest teadsid (kellel võidulootust enam polnud, vaevalt need asja vastu huvi tundsid). Kuid klassid, kelle vahel käis rebimine, olid sellest võimalusest teadlikud. Vältimaks olukorda, et kedagi oleks justkui infosulus hoitud ja seega neilt võit ära võetud, sai õpilasi lisavõimalusest teavitatud. Kõiki, kes tõid viimasel reedel paberit, sai informeeritud ka laupäevase vastuvõtu aja kohta. Ja laupäevase vastuvõtu ajal oli kogu aeg järjekord ukse taga.

5. Lapsevanemad aitasid oma lastel vanapaberit koguda ja ära tuua ja mõned neist tegid sellest pigem enda kui laste võistluse. Kuidas kommenteerite?

Tore on kui lapsevanemad mõistavad et nende kohustused ei piirdu sellega, mis toimub kodus ja ka nende laps koolis on eelkõige ikka nende enda laps. Olgu see siis õppimine, käitumine või klassivälised üritused. Seega laste abistamine on igati tore ja kiiduväärt. Vanemate liigse agaruse juures on muidugi oht võistlus „ära tappa“, kui kohale tuuakse korraga suur kogus, mis kaasvõistlejatelt võtab igasuguse lootuse ja motivatsiooni seda tulemust ületada ja üldine kogutav kogus jääb seetõttu tagasihoidlikuks. Meil õnneks seekord midagi seesugust ei juhtunud, kuid tegemist on siiski õpilastele korraldatud võistlusega ja vanemad võiksid ja peaksidki seda kõike natuke laiemalt mõistma.

6. Millised olid võistluse lõpptulemused: palju toodi vanapaberit ära, millised klassid olid edukamad, mis oli auhindadeks?

Võistluse tulemused olid kõrgelt üle ootuste head. Plaan oli koguda 2 tonni paberit, mis tagas meile omadega plussi jäämise, kuna väiksema koguse äraveo eest oleksime pidanud ise maksma. Lõpuks kogusime aga üle 17 tonni paberit. Et asja piltlikumaks teha, siis teeb see ligi 75 kuupmeetrit, mis teeb sama välja kui üks 30 ruutmeetrine tühi korter maast laeni ja seinast seinani paberit täis laduda. Kuna paberit kogunes nii suur hulk ja meil õnnestus see vaatamata raskustele väga hästi sorteerida (paber ja papp eraldada ning raamatutel kaaned koos köiteriidega ära tõmmata) maksti meile ka oluliselt paremat hinda, kui algul lubati.

Meie vanapaberi kogumist sponsoreerisid ka mitmed ettevõtted: Premialt saime kõikidele õpilastele jäätist, A. Le Coq ja Coca Cola andsid meile karastusjooke, RMK- lt saime meeneid. Tegelikult said kõik õpilased tunnustatud.

Võitjad kuulutati välja kolmes vanuserühmas: algklassid, põhikool ja gümnaasium. Algklassidest võitis 3. klass, kogudes 912,1 kg paberit, mis teeb õpilase kohta 65,2 kg. Algklassid tõid kokku 2204,7 kg paberit. Põhikooli osas võitis 6. klass, kogudes 2774,9 kg paberit (õpilase kohta 138,7 kg). Gümnaasiumi osas võitis 12. klass, kogudes paberit 3134,1 kg ehk 447,7 kg õpilase kohta. Põhikool tõi kokku 5491,3 kg paberit ja gümnaasium 8630,6 kg. Võitjad said auhinnaks raha, mis tuli paberi müümise eest. Seda raha saavad klassid kasutada oma äranägemise järgi, lähevad näiteks ekskursioonile. Võidusummad olid järgmised: 3. klass 86,23€, 6. klass 214,78 € ja 12. klass 337,55 €.

7. Kas see aktsioon teie arvates õpetas midagi lastele? Teile endile? Kas põhieesmärk sai täidetud? Mida tuleks edaspidi silmas pidada?

Ma usun et lapsed nüüd mõtlevad enne, kui nad ajalehti minema viskavad, et äkki saaks neist uue paberi teha. Või vähemalt panevad selle paberi kõrvale, järgmise kogumise tarbeks. Kindlasti on ka neid õpilasi, kes enne järgmist võistlust arutlevad, kas tingimused ja reeglid neile sobivad ja teevad selle järgi otsuse. Ka see on eluks tarvilik oskus.

Meile õpetas see aktsoon palju. Esiteks korralduslikult poolelt oleme nüüd palju targemad ja teame, et reeglid on mõistlik kirjalikult seina peale üles panna, samuti info ürituste käigus toimunud muutustest. Teiseks tuleb lasta paber eelnevalt kodus ära sorteerida (juhul kui me sarnast üritust kunagi korraldame, hetkel seda veel ei luba), siis läheb hilisem sorteerimine ladusamalt. Kahjuks peame nentima, et koos paberiga toodi meile ka päris prügi (näiteks kilet, mandariinikoori, mahlapakke), mida paberi vastuvõtmisel kahjuks kohe üles ei leidnud. Kolmandaks võib sellise kampaania korraldada oluliselt lühema aja jooksul, kuna peamine kogus tuleb viimase paari nädala jooksul. Ei ole mõtet üle kahe- kolme nädala kampaania pikkust venitada.

Meie usume küll, et eesmärk sai täidetud, vast teab nüüd iga õpilane, et vanapaberit ostetakse kokku selleks, et sellest uut paberit toota.

Tuleb loota, et kampaania lõpus tekkinud arusaamatused ei nulli ära noorte õpetajate pealehakkamist ja tahtmist ka edaspidi õpilastega oma vabast ajast tegelda. Kokkuvõttes oli tegemist ju igati tänuväärse ja vahva ettevõtmisega. Ammu polegi olnud midagi sellist, kus osalevad nii arvukalt õpilased, õpetajad, lapsevanemad kui ka paljud teised valla elanikud. Rääkimata sellest, et tänu hakkajatele lastele saime suurema vaevata lahti keldrisse või pööningule kogunenud paberipahnast.