Koolitatud otsingukoerad - tööiga on lühike, vaeva ja tööd aga palju
Kohtume selliste koerte omanike Katrin Vellesalu, Kristi Kreitsmanni ja Jaakko Vaahtoniemiga, et rohkem neist koertest teada saada. Nemad kolmekesi ja teised sama harrastusega tegelejad treenivad oma koeri kadunud inimesi otsima. Need koeraperemehed kuuluvad Vabatahtliku Reservpäästerühma koerajuhte koondavasse Otsingukoerte Klubisse. Nemad lähevad oma neljajalgsetega kohale juhul, kui politsei kutsub vabatahtlikke reservpäästjaid otsingule. Tallinna ja Harjumaad hõlmav MTÜ, kuhu kuuluvad ka mu kolm vestluskaaslast, pole Eestis ainuke. Samasugused päästekoerte rühmad on Haapsalus ja Tartus. Tallinna-Harju klubisse kuulub 15 koerajuhti, kellest osal on rohkem kui üks koer.
Et koer saaks oma oskusi ka reaalses elus kasutada
"Mina sattusin nägema kuulutust, et kutsutakse päästekoera koolitusele. Otsustasin proovida," alustab Kristi. "Kui võtsin koera, arvasin algul, et koer on sündides tark. Alles pisut aja möödudes sain aru, et ta vajab kooli," jätkab Kristi. "Kuulekuskoolitus on see, mis avab tee päästekoolituse juurde".
"Meie võtsime pikakarvalise saksa lambakoera," võtab jutujärje üle Katrin. "Me ei olnud huvitatud näitustel käimisest - ainuke, milles olime kindlad, et koer peaks olema kuulekas. Siis kutsusid kuulekuse trennikaaslased meid koeraga jäljetrenni ja paistis, et talle see meeldis. Varrukatrennis sai ta ka hakkama. Nii see alguse saigi. Algul sooritasime kuulekuse eksamid, siis töökoera eksami IPO esimese taseme, kuid koerasport on harrastus, millel pole igapäevases reaalses elus kasutust. Soovisime tegeleda millegagi, millel oleks konkreetne väljund, ja et koera omandatud oskustest oleks ka reaalselt kasu. Nii asusime otsima, kus koolitatakse päästekoeri."
Kõik kolm koeraomaniku kinnitavad, et koera koolitamine on elukestev. Koera tuleb koolitada nii kaua, kuni ta töötab - ja eks inimese otsimine on ju koera töö, kui talle selline ülesanne antakse. Koer ostib maa-alalt inimest, kelle lõhna on tunda, kuid keda ta ei näe ning kes istub või lebab liikumatult. Kui koer sellise inimese leiab, hakkab ta haukuma, s.t annab koerajuhile oma leiust teada. "Koera treeningud ja harjutused muutuvad tema arenedes aina keerulisemaks ja raskemaks," räägib Jaakko. Kui ei leia jälge maast, tuleb otsida lõhna õhust, kuid ka lõhnatööd ja seda, millest lõhn räägib, tuleb koerale õpetada.
Otsingukoer peab olema sõbralik, julge ja iseseisev - valmis eemalduma oma peremehest, kui ta saadetakse inimest otsima. "Koostöö koera juhi ja koera vahel peab olema väga hea," sõnab Jaakko. "Sina pead oskama lugeda koera kehakeelt ja tema sinu oma. Koer oskab lugeda 3500 näoilmet, inimene vaid 350 - see on teaduslikult tõestatud fakt. Meil tuleb olla koera ees vahest ka pisut näitleja, väljendamaks oma soove ja seda, kas koer käitus meie ootuste kohaselt või mitte, aga iga koerajuht peab oskama ka näha, millal koer on väsinud või millal ta tahab midagi öelda."
Koer on nii õppides kui käsku täites loominguline ja kogemused kogunevad tal ajapikku. Selleks, et töötada ja täita talle antud ülesandeid, peab tal olema tegutsemiseks motivatsioon ja eduka soorituse eest peab koer kindlasti saama kiita. Ka politseikoerad ei tee tööd ilma preemiat saamata, teavad mu vestluskaaslased.
Otsingukoolitus toimib põhimõttel, kus koerale õpetatakse, et maa-alal, kuhu koerajuht ta saadab, on kindlasti keegi, kellel on tema jaoks preemia. Seda inimest ja tema käes olevat preemiat ta otsibki. See, mis igale koerale autasuks, on sõltuvalt koerast väga erinev: kellel suutäis maitsvat, kellel oma pall või muu lelu, millega ülesande sooritades meeletut mängu saab maha pidada. Mu jutukaaslased peavad tähtsaks, et koer oskaks ja tahaks mängida. On väär arusaam, et iga neljajalgne oskab seda loomulikust andest - seda tuleb koerale õpetada juba kutsikapõlves. Kogu päästeoperatsioon ongi õnnestunud koolituse puhul koera jaoks mänguline situatsioon. "Kui kutsikat tema mängulistel lähenemistel keelad, et ära tüüta!, siis temast päästekoera ei saa," sõnab Kristi olulise tarkuse.
"Päästmine peaks olema koerale lõbus, aga päästekoer peab olema ka väga kuulekas," ütleb Katrin ning lisab, et iga koera saab tööga kuulekaks, ka väikesed sülekoerad.
Kohusetunne, pühendumine, distsipliin
"Juba koera soetamisele mõeldes pead endale kõigepealt selgeks tegema, mille jaoks koera võtad," lisab Katrin järgmise tarkuseiva. Päästmine pole koerasport auhinna nimel. See tegevus nõuab kohusetunnet. "Kui oled otsustanud, et tahad olla inimeste päästja, siis pead olema ka selles kindel, et koer, kelle oled soetanud, on selleks tööks sobilik. Vaid sinu järjekindel koolitus muudab aga koera võimeliseks seda tööd tegema," jätkab Katrin. Päästetrennid kestavad korraga kuni neli tundi, mille jooksul sinu koer saab tegevust võibolla vaid kaks korda kümme minutit, ülejäänud aja oled teistele figurant ehk otsitav ohver. Suvisel ajal, kui treeninguid võib olla kaks korda nädalas ja toimuda ka üldse mitte kodu lähedal, võib koera treeninguks kuluda terve pühapäev. Sellele lisaks tuleb treenida ka kuulekust ning osavust. Päästekoera koolitamine nõuab tõelist pühendumist ja enesedistsipliini ka koeraomanikult. Tegemist on töömahuka harrastusega, mis võtab palju aega.
Kõige tihedamini tuleb otsingukoertel otsida eksinud vanu inimesi ja lapsi. Hea, kui koerad kutsutakse välja samal õhtul, kui inimene on kaduma jäänud, kuid tihti tuleb väljakutse ka siis, kui kadumisest on möödas juba paar päeva. Sõltuvalt koerast ja maa-alast on ta võimeline tegema tõhusat otsingutööd umbes tunni jooksul, mõni aga vaid pool tundi. Siis vajab ta puhkust. Koerajuhilt nõuab see tegevus kindlasti orienteerumisoskust, head füüsilist vormi ja vastupidavust. Kuna päästetegevuses ei tea sa kunagi, mida leiad, siis võib vaja minna ka tugevat närvi ning oskusi anda esmaabi. "Tähtis on, et suudad hädas olevat inimest abistada. See on sinu motivatsioon," selgitab Jaakko. Metsa minnakse tavaliselt kahe inimese meeskonnana: orienteeruja, kes ostingumeeskonna valitud sihil hoiab ja koerajuht, kes koera jälgib ja juhib. Mõlemad on vabatahtliku päästerühma liikmed.
Lõppenud sügisel oli mu vestluskaaslastel kolm juhtumit, kus neid ja koeri vaja läks, kuid väljakutseid oli rohkemgi. Õnneks leitakse suurem osa kadunuid enne kui koerad kohale jõuavad, või ilmuvad nad ise välja. Välja sõidavad päästekoerad vajadusel kõikjale üle Eesti. Kaugeim koht on siiani olnud Pärnumaale Halingasse. Katrin, Kristi ja Jaakko arvavad, et vabatahtlike päästekoerte olemasolust teatakse siiski veel liiga vähe ning neile võiks tihemini kadunud inimeste otsingul rakendust leida.
Viimsis harjutavad otsingukoerad maa-alal Lubja külast Kelvingini. Selleks, et koerad harjuksid töötama võimalikult erinevates miljöödes ja maastikul, tuleb kohti vahetada ja seetõttu käiakse ka kaugemal - Maardus, Kloostrimetsas, Männikul, vahel aga lausa teisel pool Tallinna ja kaugemalgi. Otsimist ja päästmist treenitakse mitte ainult metsast, vaid ka vanadest mahajäetud hoonetest ja varingutest. Rahvusvahelise standardi järgi koostatud eksamil ongi selle üks osa ebatasasel pinnal liikumine, kus võib olla ka igasugust liikuvat kolisevat kola.
Eesti päästekoerte organisatsioon on rahvusvahelise päästekoerte organisatsiooni IRO liige.
Aega pole pikalt
"Igal maal peaks olema ka oma rahvusvaheline otsingukoerte rühm, kes reageerib rahvusvaheliste katastroofide puhul," arvab Jaakko. Aga see on kallis lõbu. Kogu päästekoera koolitamise harrastus pole odav. Kui aga tahad rahvusvahelist taset saavutada, siis tuleb koolituda ja eksameid sooritada ka välismaal. Kõik need käigud tähendavad reisimist koos koeraga.
Kogu ettevõtmine, kodused treeningud ja veel enam rahvusvaheline haare nõuab palju tööd ja pühendumist, mille juures on paraku kurb tõsiasi see, et koera tööiga pole pikk. "Täiesti koolitatud koer on enamasti 5-7aastane," ütleb Jaakko. "Kui oled proff koolitaja, saad ta nelja aastaga tööle." Vähemalt kaks aastat kulub selleks, et koer hakkaks metsas tööle. Halvemal juhul kustub ta energia juba 6aastaselt, paremal juhul 8-9aastaselt. Koera tööiga on lühike, vaeva ja tööd aga palju.
Me kohtusime veel vana aasta sees, kui mu vestluskaaslastel oli plaanis minna eeloleval laupäeval Rohuneeme teele mahajäetud korterelamu juurde varingutreeningule. Nii ongi neil nädalavahetused sisustatud. "Juba neli aastat igal nädalavahetusel on minu koeral ütlematagi selge, et nüüd on käes see päev. Päästevesti selga panemine on tema jaoks märk, et nüüd ei tule lihtsalt mäng ega jalutamine," räägib Kristi.
Koeraomanikule on see töö ja hobi, mis sobib neile, kes on valmis pühenduma vaid sellele tegevusele, andmaks koerale võimalust oma oskusi arendada.
Kõigile jalutajatele, seenelistele, metsashulkujatele ja tervisesportlastele aga teadmiseks, et päästekoer jookseb otsinguõppuse ajal lahtiselt, kuid on ohutu, sest teda on õpetatud, et inimest, ka leitud ohvrit puutuda ei tohi ning haukumisega teavitab ta omanikku vaid oma leiust. Metsas tööd tegeva päästekoera tunnuseks on päästevest, varingus vastav kaelarihm.
Eesti Otsingukoerte Klubi (EOKK) loodi 2010. a ühendamaks inimesi, kelle soov ja väljakutse on otsingukoerte koolitamine, 2011. a sai EOKK Rahvusvahelise Päästekoerte Organisatsiooni liikmeks.
