Krista ja Kalle Kõiv peavad Raplat oma kodulinnaks
Kõivude pere elutuba on soe ja kodune ning sõna otseses mõttes valge: diivanikatted ja padjad, lastele istumiseks mõeldud väikesed puidust toolid, televiisorikapp, kardinad ning suur korstnajalg ühes stiilse kahhelkaminaga, kõik on lumivalged, niisamuti lauanõud ja pereema Krista pluus. Vaid klaver, millest kõige vanem peretütar, seitsmene Ketlin vahepeal helisid välja proovib võluda, on elutoas musta värvi. Praeguseks on Kõivude pere Selis Kase talus elanud kaks aastat.
„Eks meie Nõmme kodust loobumise üheks, kuid mitte peamiseks põhjuseks oli kodulaenu olemasolu. Nüüd meil laenu ei ole," on Kalle rahulolev. Jõudmine Selisse, kus Sölveti talu maadest osteti tükike ühes häärberiga, on aga eraldi mainimist väärt. „Kui päris aus olla, siis juhtusime siia tänu Viljandi maantee remondile ja ümbersõitudele, kui sõitsime minu vanemate juurde Vändra maile, kus on ka meie suvekodu. Avastasime, et Pirgu kant on oma jõeäärega väga ilus," meenutab Kalle.
Fotograafina töötav Krista on pealinna päritolu, Kalle aga tartlane.
Kalle oli lõpetanud teatrirežii eriala, ta oli igati edukas kultuurikorraldaja-meelelahutaja oma ettevõttes Valge Maja OÜ. „Meie kummagi töökoht ei olnud Tallinnas, me käisime seal, kus vaja, tegime tööd igal pool, eks ka see oli üheks põhjuseks, miks tahtsime linnast ära. Kallele meeldis teha füüsilist tööd, linnas seda polnud," sõnab Krista ning Kalle lisab, et esimesena kaalusid nad Pärnu varianti, kuid siis ei leidunud Nõmme kodule tahtjaid ja jäi minemata.
Tondilossist ilusaks koduks
Kuna Pirgu kant Kõivudele meeldis, hakati ka siinseid müügipakkumisi uurima. Sölveti kuulutus jäi silma. „Olin tol hetkel just tööl, kui Kalle mulle helistas ja ütles, et selle me võtame.
Ostsime siis ühe arbuusi, istusime siin maja juures väljas ja mõtlesime, kas võtame selle tondilossi või mitte?! Olime ka ehitajad vaatama kutsunud, et hinnata, kas asjal on mõtet või ei," mäletab Krista. Ühiselt saadi aru, et asi on seda väärt. „Meile oli oluline, et kask oleks väravas ja siin oli lausa kaks kaske," jagab ka Kalle oma rõõmu.
Edasi läks kõik justkui jumala juhtimisel: Nõmme kodu leidis kohe ostja, Kalle ja Krista ühes lastega elasid aastakese Kakumäel Krista vanemate pool ning uuest katastriüksusest Seli külas sai Kase talu.
Kunagisele suurele taluhäärberile, mis eelmise riigikorra ajal oli olnud viie korteriga elamu Seli sanatooriumi töötajatele ja lõpuks muutunud ilma akendeta tondilossiks, andis noor pereisa ühes ehitajatega uue hingamise. Hingamise, mida täidab pereema Krista värskete küpsetiste hõng ja kolme peretütre: Ketlini, Keit Liisi ja Kärdi rõõmus sädelus. Ja kuigi põlise raplamaalase jaoks võib Seli tunduda vaikne maakoht, peab pere Raplat oma kodulinnaks.
Oma fotograafitööd tehes on Krista avastanud, et paljud kliendid ei elagi Tallinnas. Ka üle põllu elav naaber on tema kliendiks olnud. „Pildistan palju lapsi ja teen pulmapilte. Kui Raplasse kolisin, arvasin, et ma ei tunne siit kedagi, kuid Eesti on väike, selgus, et ka siin on tuttavaid," sõnab Krista.
Nädalas korra-paar on perel vaja ka Tallinna sõita, enamasti seoses tööga. „Sõidukulud on meil tõesti suured, seda me nii palju ette ei näinud. Nüüd oleme oma autod sobivamate vastu vahetanud. Kuid teedega oleme väga rahul. Lumelükkamise puhul ei oota me päevi, tegemist on ikka tundidega," on Kalle tänulik ja kaasa lisab, et pealinna väikestel vähetähtsatel kõrvaltänavatel on olukord hoopis halvem.
Hetkes elamine
Kalle, kes eduka ärimehe ja kultuurikorraldajana tundis oma elus kümnekonna aasta eest läbipõlemise märke, hakkas igatsema abituuriumi ajal kogetud õndsat tunnet, mida pakkus leeritunnis käimine.
„Minu elu läks teist teed, kirikust väga kaugele ja kuigi jäin toona ristimata ja leeritamata, ei läinud see tunne mul meelest. Minu varasem töö, kus võisin suure rahvahulga ees esineda, ei pakkunud mulle seda. Meelelahutusmaailmas on teised tunded, see on teine maailm. Nüüd olen paaril korral sarnast imelist tunnet taas kogenud," mõtiskleb Kalle.
„Mulle meeldib hetkes elada, et ei ole põhjust muretseda."
See hetkes elamise lause tekitab abikaasa Kristas aga teistsuguseid tundeid ning eriarvamusele jäämine on peres lubatud. Kalle jaoks ei tähenda hetkes elamine, et homsele päevale ei peaks mõtlema, see tähendab, et homsele mõeldes mõeldakse ja arvestatakse ka sellega, et seda päeva ei pruugi tulla. Just selline mõtteja eluviis annavad tänasele päevale sügavama tähenduse ja muudavad selle täiuslikumaks ning nauditavamaks.
„Ma olen samas ka viimase hetke tegija, kuid mul on teadmine, et kõik saab korda. Ma ei pabista. Olen seda ka eksamitel kasutanud, olen end andnud nö jumala juhtida."
Mittemuretsemine minevikus toimunu pärast ja mitte pabistamine tuleviku ees käivad hetkes elamise juurde.
„Kui sätid oma maised asjad nii, et tunned rõõmu, siis saad elada hetkes. Mulle oli oluline, et minu lähedastele ei jääks minust rahalisi kohustusi, laene, see oli takistuseks hetkest rõõmu tundmisel," lisab Kalle ning selles osas on Krista sama meelt.
Sisemise rahu tunnet väärtustav Kalle sõnab, et lihtsate asjade ja teemade puhul on tal kergem kaasa minna, kuid just ärevad olukorrad on need, mis teda paeluvad ja on justkui väljakutseteks: „Siis on vaja rahu ja jumalikku juhtimist ning mina tahan seda rahu, mida jumalalt saan, teistega jagada. Selleks oli ja on küll vaja palju õppida, kuid ma võtsingi seda nii, et kui meil on seadused, mis seda nõuavad, siis ma teen selle ära."
Peale esimese lapse sündi algas Kalle koolitee Usuteaduste Instituudis ning jätkus sealses pastoraalseminaris. Tänavu juunis pühitseti Kalle Rapla Maarja-Magdaleena kirikus diakoniks. Magistriõppe õpingud, mis lubaksid olla õpetaja, on veel pooleli.
„Usun, et minu elu on selles osas olnud jumala juhtida. Oma kogudust mul küll veel pole, kuid ma olen tänulik, et saan juba diakonina koguduse juhtimise tööst täiel määral osa võtta. Ja see on oluline. Mind rõõmustab, et tagasiside minu töö kohta on olnud positiivne.
Seni olin arvanud, et mulle sobib eriti hästi kriisikoldesse minek, kuid nüüd näen, et saan hakkama ka teiste ülesannetega," sõnab ta. Kõikvõimalike kriiside puhul ja siitilmast lahkujate juurde minnes peab Kalle oluliseks jagada inimesega oma rahu.
„On oluline, et inimene saaks rahulikult minna, et ta kanduks vaimsesse maailma juba maises elus, et tal poleks hirmu mineku ees. Vaimulik saab pakkuda inimesele tuge mõtte näol, et elu ei lõpe siin ja praegu, et on ka elu pärast surma. Loomulikult sõltub palju ka vaimuliku enda sisemisest rahulolust ja usu tugevusest," selgitab Kalle.
Jumalik juhtimine
Kui jõuame Kallega jutuni eneseabiraamatutest, siis arvab mees, et väga sügava kriisi puhul need enam inimest ei aita. Kõik head mõtted jäävad siis pinnapealseks loosungiks.
„Sügavas kriisis on vaja leida tee Loojani, kas ise või mõne ligimese abiga. Kõrgem jõud on see, kellega koos tuleb rasketele ja ülirasketele olukordadele lahendus leida," teab Kalle, kes ise on väga oikumeenilise vaatega ja teisi religioone hukka ei mõista. „Taoismiga tegeledes olen näinud elu kõrvaltvaataja rollis, kuid see vaatleja roll ei paku eneseteostust. Kristlus on religioon, millega kaasneb ligimese teenimine! See on see, mis mind toidab.
Ma leian, et inimesed pole loodud elu pelgalt pealt vaatama, vaid siin elama. Tahan rahu, mida kristlus mulle pakub, teistele edasi anda.
Kui sa kasvõi ühe inimelu päästad, annad kellelegi tagasi elu mõtte, siis on kõik hästi. See on super! Tänuväärne! Eriti, kui see keegi on päris põhjast tagasi toodud. See on jumala ime."
Kalle on oma vaimulikuteekonda käies üha enam tunnetanud jumalikku juhtimist ja õigel teel oleku tunnet. Koostöö õpetaja Mihkel Kukega ning tema kogudusega on suurepäraselt sujunud. „Mul on teadmine, et kõik on korras. Mu süda juhib mind. Olen seal, kus inimesed mind vajavad ja järgin oma kutsumust. Ma ei pea tegelema ärilise poolega, ma ei pea leidma endale kliente. Tunnen, et see on minu jaoks õige.
