Meie Keskel

13. kuupäev, vihma sajab, külm, pime ja puudulik ettevalmistus - ei tea, mida see küll tähendada võiks?

Algamas oli KL Viru maleva korraldatav võistlus „Paras Paar 2012". Sellel aastal sõidutati võistlejad Rakverest Sirgalasse, kust tuli edasi imbuda „vaenlase" alale.

Esimene öö möödus rahulikult, sest vaenulik ala jäi ida poole, 4 km kaugusele. Ööbisime endise karjääri alal. Enamus võistlejaid ronis künkast üles metsaserva ööbima, kuid mõned kanged Virumaa pojad veetsid öö lageda taeva all allpool tee ääres, kus jahe õhk neid ohtralt karastas.

Hommikul vajasid kõik tahtejõudu, et ületada maa külgetõmbejõudu, ning pugeda päiksetõusul soojast magamiskotist välja. Mõned noored võistlejad heitlesid endaga viimase minutini ja esimese ülesande algus lükkus poole tunni võrra hilisemale ajale.

Alutaguse lahingpaar startis viiendana. Esimene ülesanne oli lihtne ja tulemus hea. Lasksime  kuuest erinevast relvast: USP, AK-4 punatäppsihikuga, M-16, AK-4, Galil AR, M45. Igaühest kaks lasku ühte märklehte umbes 15-20 meetri kauguselt. Märklehe keskele tekkis üks suur auk ja hiljem jäigi arusaamtuks, mis tulemuse kohtunik sealt välja luges. Paljudele võistkondadele sai saatuslikuks aeg. Nelja minutiga pidid mõlemad võistlejad salved ise laadima ja kindla käega täpselt märklehte tulistama.

Teine ja kolmas ülesanne toimus 1,5 km ida pool. Granaadivise õnnestus meil täielikult. Lööklaine tegi puhta töö ja kuus õhupalli kolme märklehe küljes lõhkesid kohe esimesel katsel. Teist granaati poleks vaja olnudki. Kuulipildujast laskmine õnnestus ka hästi. Tabasime viis märki. Viimane neist asus umbes 500 meetri kaugusel. Arvestus oli siingi täpne - 99  padrunit ja aeg said samaaegselt otsa. Teistel Virumaa poegadel aga seal nii hästi ei läinud. Enamus tabas ainult kahte-nelja õhupalli. Kuuldavasti laskis ainult üks võistkond meie viis tabamust üle.

Meie Keskel

Neljas ülesanne oli viidud „vaenlase" alale veelgi lähemale. Ülesandeks oli kontrollida enne agressiivse vastasega kohtumist meie. lõhkamisoskusi. Paraku siinkohal meid saatev edu katkes. Eesmärgiks oli pooleks murda 14 cm läbimõõduga kuusepalk. Meie arvestused lõhkeaine koguse suhtes olid õiged, aga saatuslikuks sai meie vähene kogemus. Paigutasime lõhkelaengu koos detonaatoriga vale nurga alla ning kuigi palk pragunes, jäi ta siiski ühtseks tükiks. Sealt saime ainukesena maksimum karistuspunktid. Paljud kahtlejad said meist rohkem punkte, sest kasutasid topeltkogust ja rohkemgi lõhkeainet. Palgijupid lennutati poolitamise asemel juba ka kosmose suunas. Meie eesmärgiks olev esikoht, mis nüüd mõistuse ja kogemuse vähesuse tõttu kaotatud, tuli füüsilise jõuga ja jalgadega tagasi teha. Ainuke šanss oli „vaenlasele" mitte vahele jääda. „Vaenlast" mängis ka see aasta KL Viru maleva kaitseliitlased ja nootkotkad. Plaani tegemine võttis natuke aega, aga plaan sai hea! Teistele ootamatult liikusime ida ja kirde suuna asemel vastasest natuke lõunasse ja alles siis ida suunas. Sattusime nüüd vaenuliku ala lõuna osasse. Lagedad tuhaväljad ületasime varjatud liikumisega. Meie õnneks ei sattunud me seal vastase snaiprite otsa ega kohtunud „vaenlase" motoriseeritud üksusega. Möödusime õnnelikult ka varitsustest. Kodumaa maastik on siin piirkonnas väga mitmekesine. Kohati tuli endises põlevkivikarjääris käpukil üles ronida ja kividega võidu alla laskuda. Mõni kilomeeter eemal metsas pidime aga ennast võsast läbi suruma ja vaatama, et kraavi ei kukuks. Hea taktikaga ja kiire liikumisega jõudsime järgmisesse kohtumispunkti neli tundi kontrollajast varem. Varjusime ja võisime puhata. Varjatud asukohast oli päris põnev jälgida vastase motoriseeritud patrullide tegevust meie ümbruses. Paistis, et teised võistkonnad olid raskustes. Vaenlane kihutas ringi ja tulistas erinevatel suundadel. Kisa ja kära oli meie varjupaigas hästi kuulda.

Õhtul, määratud ajal, ilmusime punkti, et saada järgmine ülesanne. Nüüd anti aega kella seitsmeni hommikul, et sisse imbuda vastase laagrisse. Vastane oli selleks ajaks aga aegsasti valmis. Nad teadsid kõikide võistlejate asukohta. Valgustusrakettide pealt nad õhtul  kokku ei hoidnud. Alles keskööl vaibus nende ind. Nüüd oli ka paras aeg meil tegutseda. Kuna oli tuulevaikne ja pimedas läbi metsa hiilimine mõeldamatu, otsustasime vastast ümber haarata mööda kinnikasvanud ja kobraste vilka töö tulemusena üleujutatud kraavide ääri pidi. Liikumine oli vaevaline ja aeglane, aga vastase laagrisse sisseimbumine õnnestus täielikult. Varsti peale meie saabumist läks jälle tralliks, sest „vaenlane" oli teiste võistkondade varahommikuse liikumise avastanud.

Hommikuseks ülesandeks oli miinivälja läbimine. Siin saatis õnn meid uuesti. Miinivälja läbisime puhtalt ja parima ajaga. Hiljem selgus, et olime nii mõnestki miinist mõne sentimeetri kauguselt mööda astunud.

Siit alates paistis, et „vaenlane" tahtis viimast võtta. Nad olid oma jõud koondanud ja liikumisteed lõpupunkti blokeerinud. Nende moraal hommikuses karges õhus ei paistnud aga olema just oli kõige kõrgem. Meie plaani nad ei seganud. Otsustasime liikuda vastasest ida poolt, sest seal oli mets natuke vähem võsane, vähem vesine ja vähem kraavitatud. See plaan meid päästis. Jõudsime õigeaegselt viimasesse punkti.

Meie Keskel

Viimaseks katsumuseks oli varjatult läbida snaipriala ja luua sideühendus. Snaipriala oli ligikaudu 200 meetrit lai, kohati rohtukasvanud raiesmik. Liikusime roomates, madalamal kui rohi, peaaegu kogu tee kaablirulli vedades, kui snaiprile meie asukoha reetis fotoreporter, kes kohale tormanuna tahtis veel viimaseid häid pilte teha. Paistis, et selleks ajaks olid snaipritel närvid läbi läinud ning nad paugutasid rohutuustidesse. Õnneks nende paugutamine arvesse ei läinud ning meil läks ülesande täitmine kirja.

 Öeldakse, et ühe õnn on teise õnnetus. Meie õnneks oli see, et hästi esinenud Viru maleva esivõistkond ei jõudnud õigeaegselt viimasesse punkti. Nende GPS lakkas töötamast ja ainult kompassiga oli seal keerukas liikuda. Võistluse peakohtuniku Alger Nurga arvates sai „tänu" sellele seigale napi võidu Alutaguse võistkond.

Kokkuvõtteks oli igati huvitav, põnev, asjalik ja sündmusterohke üritus, mida annab meenutada veel aastaid.

Suured tänud Viru maleva instruktoritele ja vabatahtlikele kaitseliitlastele huvitava, hariva ja meeldejääva ürituse organiseerimise eest. Ja veel väga oluline oli, et ka ilmateade ei vedanud alt.