Kuidas Häädemeeste kandi inimestele vool majja sai?

Elektriteema oli hiljuti laialdaselt arutusel ja praeguseks on loodetavasti kõigil uued lepingudki sõlmitud.

Kuidas aga aastakümnete eest meiekandi inimestele vool majja sai? 29. oktoobril oli Häädemeeste muuseumis vestlusring „Kuidas elekter Häädemeestele tuli". Mida me saime siis teada? Kodu-uurija Enda Kallas on kirjutanud: „1920. aasta paiku ehitas Jakob Rast Häädemeeste oja käänakule maantee veerele tammi ja vesiveski.

Veevaesel ajal kasutas jõuallikana lokomobiili, nii sai ettevõte töötada aastaringselt. Jakob Rast oli esimene ja ainus ümbruskonnas, kes 1922. aastal hakkas andma asulale elektrit: peateed valgustasid sügis- ja talveöödel elektrilambid ja mõned majaomanikud lasksid endile elektri sisse panna, nagu tegi ka Rast ise oma avaras elamus asula keskel (praegu Pärnu mnt 29). Elektriliinid ulatusid kuni vallamajani ja lõunapool mõisani." Teisest E. Kallase uurimusest loeme: „Häädemeestel seatakse sisse elektrijaam asula valgustamiseks. 1946. aasta algul lubatud Häädemeeste asula elektrifitseerimine saab teoks sama aasta detsembris. Elektriliinide panemine käib hoogsalt, postid on püsti ja veetakse traate. Liinitööde eesrindlastena nimetatakse kommunistlikku noort Teeverlauri."

Martin Vuks rääkis, kuidas nad Suurkülla elektriliine vedasid ja majadesse elektrit panid: „Häädemeestele ehitati jõujaam, mis asus praegu Kooli tn 4 hoovis. Jõujaama motorist alustas tööd hommikul kell kuus, päeval ei töötanud ja õhtul lõpetas töö kell 10, hiljem kell 12. Motoristideks olid Jaan Kuusik ja Heldur Elbla. Väiksemaid jõujaamu oli kõigis suuremates külades.

Kõrgepingeliine hakati siia ehitama 1963. aastal. 1964. aastal valmis koolimaja juures olev alajaam, saime riikliku elektri." 

Jaanu Krivonogov: „Häädemeestele tulin 1969. aasta lõpus. Oli vaja remontida ja lappida tormikahjustusi. Siinses brigaadis töötasid K. Pajuväli, A. Kuusk, Al-der Suurkivi ja autojuht Arvo Tamm. 1. jaanuarist 1970. a määrati mind Viljandi Võrgurajoonis X meistripunkti (Häädemeeste meistrijaoskond) meistriks.

Enne seda töötasin 1959. aastast Viljandis, Viljandi Võrgurajoonis. Liiklusvahend oli vanem GAZ-51. Bensiini tuli tuua Viljandist 200- liitristes vaatides. Tööriistu ja materjali oli minimaalselt. Ütleme, et ei olnudki.

Siinsed 15 kV õhuliinid, ehitatud 1963. aastal, olid kohati armetus seisus. Majaka 0,4 kV õhuliin (19 raudbetoonmasti) oli täielikult maha kukkunud - see sai minu esimeseks tööks.

Samal aastal oli ehitatud Kilingi-Nõmme-Häädemeeste 15 kV õhuliin. See õhuliin toitis kogu mereäärt Metsakülast Iklani ja samuti Soometsa ning Massiaru külasid. Rikke korral oli kogu süsteem pingetu, mis tähendas, et kõik majapidamised olid pimedas. Ainus jaotuspunkt oli Asujal, millel olid koormuslülitid, millega sai ohutult liine sisse ja välja lülitada.

Liinid (15 kV):

· Kilingi-Nõmme

· Asuja

· Tali

· Häädemeeste

· Massiaru Häädemeeste jaotuspunktil olid sulavkaitsmed. Kui mõni kaitse läbi põles, tuli liin koormuse all lahklülititega välja lülitada ja lahklüliti nugade vahele tuli kaarleek. Öösel oli see leek nähtav Rannametsa ja hommikul öeldi, et öösel oli Häädemeestel äike. Et seda ohutult teha, tuli sõita Asujale ja Häädemeeste liin välja lülitada. Tagasi Häädemeestele, kaitsmed parandada, uuesti Asujale, et liin sisse lülitada. Juhul, kui liin voolu vastu ei võtnud, algas kõik otsast peale.

1970. a alustasime 0,4 kV liinide rekonstrueerimist alajaamade piirkondade kaupa. Ehitas peamiselt Mehhaniseeritud Rändkolonn (MRK) Viljandist. Põhiliselt ehitati raudbetoonmastidele. Raudbetoonmastide kvaliteet paranes pidevalt, arvati, et peavad vastu vähemalt 50 aastat. 1973. aastal ehitati Kilingi- Nõmme-Häädemeeste 35 kV õhuliin ja Häädemeestele uus jaotuspunkt Saksamaalt toodud seadmetega.

Ajutiselt pingestati liin 15 kV pingega. Valmis oli saanud uus Häädemeeste 15 kV jaotuspunkt. See oli suur samm edasi, sest jaotuspunktist väljuvatel liinidel olid ees koormus-lahklülitid ja paigaldati releekaitse.

Häädemeeste alevik oli ühendatud Metsaküla 15 kV õhuliinile. Liini pikkus oli umbes 30 km. Nii pikal liinil juhtus ikka midagi: kas kukkus puu liinile või tagus pikne või lendasid linnud traatidesse. Kunagi lugesin masti alt 18 surnud kajakat.

Otsustati teha Häädemeestele eraldi 15 kV ringliin. Sellega läks jälle natuke hooldus paremaks ja rikke leidmine lihtsamaks. 1980. aastal ehitati veisefarmi 15 kV õhuliin, millega saime reservtoite.

Rekonstrueeriti 15 kV liinid Asuja-Massiaru ühendusega Ikla 15 kV liinile, Asuja-Tõitoja 15 kV õhuliin, Asuja-Häädemeeste 15 kV õhuliin. Kõik terasalumiinium juhtmega ristlõikega 50 mm. Soometsa- Häädemeeste 15 kV õhuliin valmis 1980. aastate lõpu poole, juhe AC-50. Varem oli juhe AC- 16. Kõik see parandas õhuliinide seisukorda ja töökindlust.

1995. aasta seisuga oli Häädemeeste meistripunkti hooldada:

· Trafopunkte 102 tk

· 15 kV õhuliini 203 km

· 0,4 kV õhuliini 370 km

· 15 kV kaabelliine 1,5 km

· 2 autot ja traktor

· Töötajaid 6, neist elektrimontööre 4

· Dokumentatsiooni hooldaja - 1 Väljaõppinud elektrikuid Rannametsas sel ajal ei olnud. Ka elektrit ei olnud. Seal ehitati elektriliin kohalike elanike jõul. Arukase kohalt metsast võeti 60 posti. Oli oma jõujaam, mis valgustas keskust. See oli 1956. aastal."

Nüüd oleme harjunud, et elekter on alati olemas. Elektrikatkestuse korral jääb kohe palju töid tegemata. Ega tänapäeva noored ei tunne söetriikrauda ega oska elu ette kujutada ilma raadio, televiisori ja arvutita. Aga alles põlvkond-paar tagasi oli kõik teisiti.